Ütlen ette ära, et osa ei ole kõige huvitavam, aga enne muutust oli seda vaja. Uus osa tuleb veel enne reedet.

13.

„Ma saan aru, et see on suur uudis ja tuli nii äkki, aga kas sa ei peaks rõõmustama?“ Küsis ta peale pikka jõllitamist. „Asjad on nüüd lihtsalt keerulisem kui enne, sa pead mulle nii palju selgitama ja ma pean sulle midagi rääkima.“ Ajasin end voodis istukile. „Kristjan on tagasi.“ Vudistasin selle lihtsalt kiirelt välja, ma ei suutnud seda enam hetkekski endas hoida. Alex-i naeratav nägu muutus algul mõtlikuks ja siis vihaseks. „Ja sa armastad teda ikka ja sa lähed tema juurde tagasi?“ Muu teda ei huvitanud. „On sel hetkel tähtsust?“ Teadsin isegi vastust. „Muidugi on, kui nii ongi, siis nii jääbki ja meie teed lähevad lahku.“ Lasi ta minu käest lahti ning ta nägu muutus aina mornimaks.

Rääkisin talle kogu loo, mis vahepeal toimus ja mis Kristjaniga juhtunud on, ta sai minust igati aru, kuid ta ootas ikkagi minult vastust oma küsimusele. „Anna mulle aega, seda kõik on ühekorraga liiga palju.“ Palusin ma teda, talle üha lähedamale nihkudes. „Anna andeks, aga seekord on minu aeg piiratud.“ Ta tegi sellega öeldes nii mulle kui endale haiget. „Helista mulle homme kui sa oled otsustanud ja kui ei ole, siis ära helista mulle üldse.“ Tõusis ta ning liikus ukseni. Järgnesin talle ning püüdsin teda veel suudelda, kuid ta lükkas mind vaevaliselt eemale. „Ma valisin Emma asemel Sinu.“ Sulges ta välisukse.

Ta nagu oleks end mulle peale surunud või püüdnud minus mingil määral kohusetunnet, süütunnet tekitada. Miks ta nii tegi? Kas talle meeldiks kui ma oleksin temaga lihtsalt kohusetundest? – Just seda ma ju Kristjaniga oleksingi. Ma olen tegelikult üpriski kindel, et kui ma valin Alex-i, kaotan ma Kristjani, igas mõttes ja vastupidi. Võib-olla, ma ei peaks kumbagi valima, jätaksin asjad nii nagu on ja oleksin nendega lihtsalt sõber? Ilmselgelt siiski mitte. Mul on homseni aega, et lõpetada üks ja alustada teine. Ja mida ma teen?

Ja sinu pehmed huuled minu omi suudlemas, see võrratu, üllas tunne, minu keha läbimas. Kas tõesti arvasid, et suudan sind kunagi jätta, kas suudan? „Milleks muretseda, milleks üle mõelda, miks me ei võiks asjadel lihtsalt minna lasta?“ esitad mulle üha küsimusi, millele ma vastata ei oska. „Sa palud alati aega, aga aeg on miski, mis kaob kiirelt käest ja iga minut, päev, mis sa kulutad kaalumiseks, raiskad sa aega, mil saaksime olla koos. Oled sa kunagi sellele mõelnud?“ Ta jutus on midagi, mis mind mõtlema paneb. „Aga ma ei saa ju mõtlemata tegutseda. Ma võiksin vale otsuse teha.“ Ma teadsin, et ka minul on õigus. „Mõtle lihtsalt, kas sa saaks elada ilma minu või temata.“

Lugesin just oma voodil kohustuslikku kirjandust, kui kõik sarnanes nii minu praegusele olukorrale. Kõik oli segamine, kool, millega on suuremad jamad, kui ma arvata oskasin, poisid, kelle vahel ma valima pidin ja perekond, mida mul õieti polnudki. See polnud kerge, aga ma ka ei virisenud. Mulle piisas sellest, mis mul oli ja on, mitte midagi. Põhiline oli see, et ma olin oma otsuse hommikuks teinud ja olin valmis uueks leheküljeks.

Meeldib! 32