Õrnas vaikuses piisake libiseb,
lendleb ja langeb siis suule,
huulte nurgast sealt kaelale niriseb,
peitub dekolteesse, muist tuulde…
Ripsmed märjad ja kleepuvalt tükkis,
nahk siidiselt libe ja sile,
roosa keel huuled pehmemaks lakkis,
habras käeke veel puudutas üle.
Vihmast nõretavad heledad juuksed,
justkui suudeldes nahale kleepuvad.
Pea kõik on vaikne, vaid kuulda on nuuksed,
kuid silmad säravad, õnnest leekivad!
Kerge ohe kui väljudes moondub,
muutub auruks ses jahedas öös,
ümberringi on udu, mis koondub
nagu tahaks, et ta võõrduks tööst.
Kuid ta ei peatu, ei puhka enne,
kui sohu viia saab veel ühe hinge,
ei ta ei peatu, ei puhka enne,
sest tema ei ole taevane ingel.
Ta on kaunis ja särav ja hele:
pikad juuksed ja valge märg kleit.
Jälle su naer
Ei sest küllalt ma saa
Ja naudin iga pilku mis saadad
Su silmadest säde
Lööb otse mu sisse
Ning köidad mind enam ja enam
See lõhn sinu küljes
Ei küsida tihka
Sest teadmatus õnnis nii on
Kas tubakas see
Või sinu hing vaid või keha
Ei tea kuid seda tunda ta’aks veel
Sina ja su jutt
Parem ükskõik kelle omast
Sinu viis kuis mu pilku sa püüad
Sa ehk arvad ma ei näe
Kuid siiski midagi mõistan
Et mina sullegi ole ükskõik
Kommentaare veel ei ole.
Lisa kommentaar, ole esimene!