Täpselt aasta tagasi vana-aasta õhtul kirjutasin kahest tõestisündinud humoorikast loost, mis minu endaga on juhtunud. Need leiab artiklist Kaks uskumatut lugu, mis ei unune iial… Tõestisündinud naljakas juhtum.

Ka see aasta jätkan seda traditsiooni ja kirjutan veel mõnest tõestisündinud vahejuhtumist, mis on kas minu enda või minu sõpradega juhtunud. Kui naljakad ja humoorikad need lood seekord tunduvad, jäägu loomulikult iga lugeja enda otsustada.

Ülikooli sisseastujatelt küsitakse imelikke küsimusi

Kuldsel nõukogude ajal astusin Tartu Riiklikku Ülikooli. Kõigepealt pidin muidugi paberid sisse viima ja täitma ankeedi, et kes oled, kust tuled, mida tahad jne. Ankeet oli nagu ankeedid ikka, kus küsitakse sisseastuja kohta paljusid isikuandmeid, lisaks sellele, et mis eriala valid ja miks valid.

Olin just ankeeti täitmas, kui järsku hakkas laua taga, kus sisseastujate ankeete kokku korjatakse, lõbus naer pihta. Kuna mu laud oli üsna nende laua lähedal, kuulsin ankeete vastuvõtvate naiste juttu pealt.

Üks naine näitas näpuga ühel ankeedil kindlasse kohta ja ütles teisele naerust luksudes: „ Vaata mis see kalkari väljanägemisega noormees siia kirjutas. Siin, kus küsitakse isiku SUGU, et kas ta on mees või naine, on ta suurelt kirjutanud VÕIMELINE! Oli meil siis seda vaja teada!!!“

Minu kommentaar: Kuna kõik see juhtus aastaid tagasi, siis ma ei saa 100% väita, et see oli sõna-sõnalt niimoodi öeldud, kuid üsna sinna kanti oli küll. Muide, üsna varsti peale seda hakkasin ma ise igasuguseid ankeete täites märkama, et küsimuse SUGU taha on alati veel täpsustuseks märgitud MEES ja NAINE, kuhu tuleb teha kas ristike või õige vastus alla joonida. Tõenäoliselt selline puust ja punaselt ettenäitamine sõna SUGU taga oli ja on siiamaani vajalik selleks, et arvatavasti ajas ja ajab see veel praegugi paljud inimesed segadusse, kirjutades küsimuse SUGU taha oma seksuaalsest võimekusest.

Heitsin korraks pilgu ka internetti, otsides ankeete, kus küsitakse soo kohta. Hetkel leidsin vaid ühe, kus eraldi märkimata MEES või NAINE küsitakse vaid inimese SUGU. Kui ma oleksin madala haridustasemega, maalt ja hobusega (see on suusoojaks öeldud, selle lausega ei taha ma kedagi solvata, eriti just ausaid rasket tööd rügavaid maainimesi), siis võiksin sellisesse ankeeti kirjutada seda, mida allolevalt pildilt näete. PS. Karilatsi on koht Võru lähedal ja murdest tõlkides tähendab see Kari Lapsi.

Kõik autod ei olegi AUTOD!

Sellel suvel käisime naise ja lastega kaubanduskeskuses. Kui kolm pisikest last on autos, on naine eriti tähelepanelik minu sõidustiili suhtes, et õnnetusi ei juhtuks. See on ka täiesti loomulik ja tark tegu.

Kui olime kaubanduskeskuse parklast välja keeramas, siis ma kogenud juhina juba silmanurgast fikseerisin ära, et vasakult on autod tulemas. Ma teadsin seda ja arvestasin sellega, kuigi samal ajal vaatasin just paremale poole, kuhu pidin keerama. Naine mu selja taga tõenäoliselt aga arvas, et ma ei näinud tulevaid autosid, kuna vaatasin teisele poole, ja röögatas: „Vasakult tuleb AUTO!“

Vaikselt lastes autot edasi libiseda jätkasin ma ikka paremale vaatamist, kuna ju teadsin, et autod on tulemas. Siis juba naine röögatas mulle otse kõrva sisse: „Kas sa ei kuulnud, vasakult tuleb AUTO….“ hetk vaikust, siis ta karjus veelgi ärevamalt: „…..ja OPEL kah tuleb!!“

See oli mulle liig mis liig – selle asemel, et sujuvalt pidurdada, pahvatasin ma naerma ja kogemata vajutasin just gaasipedaalile. Õnneks suutis mööduv auto kõrvale tõmmata, et kokkupõrget ei toimuks. Seejärel, kui sain naerust üle, lugesin ma oma naisele korraliku moraali sellest, et autojuhte ei tohi mitte kunagi oma naljadega naerukrampidesse ajada, sest see võib õnnetusi põhjustada… ja küsisin, et kas siis OPEL ei olegi tema arvates AUTO!

Minu kommentaar: Head ja kallid naised! Palun jätke meelde, et olgugi üldlevinud arvamustest ja paljudest kriitilistest märkustest Opeli kohta peab ikkagi tõdema, et OPEL on kah AUTO, ehkki paljud ei taha seda tunnistada.

Kolmikud, kellel kõigil on erinev isa

Meie peres on mitmikud. Mõned kuud tagasi avanes meil võimalus lapsed lasteaeda panna. Kuna kolmikute peredel on alati materiaalselt raske, kuna kõike tuleb lastele kolmekordselt osta – riideid, jalatseid, mähkmeid, mängutoa pileteid, süüa jne, siis naine läks Sotsiaalametisse küsima, et kas ehk on neil võimalik meid aidata riikliku toetusega ehk siis kasvõi lasteaia söögiraha tasumisega lastele.

Kui ta oli sotsiaalametniku laua taga, alustas ta juttu: „ Mul on kolmikud ja sooviksin küsida…“ Sotsiaalametnik vabandas ja palus hetkeks vaikust. Oma tegemised tehtud, palus ta naisel jätkata. Naine alustas uuesti: „ Ma sooviksin kolme ühevanust last lasteaeda panna. Kas mul oleks võimalust rahalist toetust paluda?“

Sotsiaalametnik noogutas, kirjutas midagi oma paberitesse ja küsis: „ Kas lastel on üks isa või neil on erinevad isad?“ Naine jäi jahmunult vait ja ei saanud tükk aega sõnagi suust. Lõpuks ta pomises: „Nad on ju kolmikud…“ Sotsiaalametnik noogutas: „ Ma saan aru küll, aga kas nad on kõik ühe mehega või?“ …..

Minu kommentaar: Vaadake nüüd ise seda ohtu, mida teeb meie ametnikega rutiinne ja n-ö automatiseeritud töökorraldus. Kuna tavaliselt küsitakse kõigilt ühtesid ja samasid küsimusi mõne kindla teema suhtes, siis pole vaja mõteldagi vaid ainult robotlikult küsimusi esitada. Kuna antud juhul oli mitme lapse puhul vaja teada, kas nad on ühe isaga saadud, siis paraku sotsiaalametnik ei suutnud kohe aduda, et kolmikuid on raske mitme erineva isaga saada. PS. Naine oli koju tulles suhteliselt haavunud sotsiaalametniku peale ja ütles mulle, et tema küsimusele oleks ta pidanud nähvama hoopis nii: „ Kui ma lapsi eostasin, tegin ma jah kolme erineva mehega korraga grupikat….“

Tööintervjuu, kus pakutakse viina

Mu sugulane Maarika töötab ühes Eesti suurimas õlletehases suhteliselt kõrgel ametipostil. Umbes kaks aastat tagasi vajas see õlletehas transporttöölist. Kandidaat kutsuti kohale ja alustati töövestlust. Nagu ikka, küsiti kõike seda, mida töölesoovija kohta tahetakse teada – kas ta on varem sedalaadi tööd teinud, kuidas hakkama saanud, mis on tema eelised jne. Üheks tähtsmaks küsimuseks õlletehastes on küsimus tööleastujale suhtumisest alkoholi, kuna õlletehastes leidub seda kraami laialt (õlu on ju ka alkohol), pealegi on seal öövahetused, kui on vähe kontrollijaid ja napsulembene töötaja võiks temale pandud töökohustusi kurjasti ära kasutada.

Niisiis küsitigi temalt pahaaimamatult ja üsna sõbralikult: „Kas sa viina ka võtad?“

Mehike mõtles hetkeks, siis lõid ta silmad särama ja ta küsis lootusrikkalt vastu: „ A sul on vää? Ühe klähvi paneks küll….“

Minu kommentaar: “Ei kommentaari!” … parafraseerides ühte vene rahvusest Riigikogu liiget.

Kui printer ei tööta, mida siis teha?

Palju aastaid tagasi asusin ma tööle vastasutatud firmasse. Tol ajal olid arvutid väga kallid ja vähesed inimesed suutsid endale uut arvutit soetada – pigem kas osteti vanasid kasutatud arvuteid või ei olnud neid peres üldse.

Vastloodud firmas aga oli kõik uhiuus – viimased mudelid arvutitest, ekraanidest, operatsioonisüsteemist, printeritest jne. Küll oli hea teravselgest monitorist vaadata internetist pilte ja surfata kõikvõimalikel lehtedel.

Ühel päeval läksid kõik suuremad ülemused meie pakutava kaubaga messile. Aga teadagi – kui kassi pole kodus, siis hiirtel on pidu. Kuna kõik töölised olid noormehed, siis löödi kohe internett lahti ja loomulikult huvitas neid kõige rohkem naiste teema ja eriliselt veel paljaste naiste teema. Paljudele oli pornopiltide vaatamine täiesti uudne ja nad nägid neid esimest korda.

Kellelegi tuli järsku mõte mõned kobedamad fotod välja printida. Kambakesi muudkui prinditi neid ja jagati omavahel. Siis aga ootamatult ütles printer töölepingu üles. Nii palju, kui pilte printima pandi, ükski ei tulnud enam välja. Keegi käis ka printert ennast vaatamas, et mis viga, aga sotti ta sellest ei saanud. Ja ka printerit enam töökorda ei saanud.

Järgmisel hommikul sai vast tunnikese tööl oldud, kui järsku tuli korraldus koguneda ülemuse kabinetti. Kõik seisid ülemuse ees reas ega teadnud, mida oodata. Ja siis, kui ülemus viskas lauale umbes 30 – 40 pornopilti, pildil olevad kujutised suurelt A4-l lähiformaadis, olid kõik näost tulipunased. Seda enam, et need pornopildid polnud tavalised, kus seda asja tehakse normaalselt kas püsti või pikuti misjonäriasendis, vaid enamus olid samuti uudsed viimase pornotööstuse moe järgi valmistatud fotod, mis eksponeerisid seda asja tehes selliseid kondiväänamise poose, mille peale normaalne noormees tol ajal ei oleks tulnud isegi märgi unenägusid nähes.

Mis sai katkisest printerist? Midagi ei saanud, sest printer oli töökorras. Keegi ei tulnud eelmine päev selle peale, et printerist võib paber otsa saada ja lehti tuleb lihtsalt printerisahtlisse juurde panna….. Hommikul hakkas ülemus kliendile arvet välja printima ja kui nägi, et paber on otsas, lisas seda juurde. Ja siis need pornopildid tulidki… riburada… kliendi juuresolekul… 30 või 40 tükki järjest… Rohkem pole mul midagi öelda….