Sa ära küsi milleks jälle lähen ja milleks jälle otsin uusi teid.
Mu süda valutab ja mulle vähe on kõigest ,mis ehk seni köitis meid.
Ma tean et kuskil veel on uued rannad ja uusi sündmusi võib tuua päev.
See igatsus mind kaugusesse kannab ja ekslemisel lõppu ma ei näe.

Nüüd lähen jälle ,kuigi seda leinan,mis siis Sinu juurde maha jääb.
Kuid kuskil õitsvad valged ristikheinad ja sõnajalg. Uus rada sinna läeb.
Ma tean ,et igatsus on kõikjal sama,ei saa ju põgeneda enda eest.
Kui loodud ekslema ja igatsema ju ongi minu imeline tee.

Meeldib!