Sa teadsid, et ma saan hakkama. Ent sa ei uskunud. Nagu sa ka ei uskunud, et sul endal nüüd nii raske on. Sa ei uskunud ka seda, et ma lähen. Sest sa olid nii palju andeks saanud. Nii palju kordi ma ju ei näinud sinu solvanguid, sinu mitte tulekut, sinu ebakindlust... Või siiski nägin? Minu minekud ei ole kunagi kerged. Ükskõik millised. Eriti inimeste juurest minekud... Sest ma usaldasin. Võtsin omaks. Hoidsin. Armastasin. See kõik muutub. Mina muutun. Sina muutud. Temagi muutub. Kõik muudab meid. Kõik, mis meie ümber, muudab. Aga mina teadsin, et minus on tugevust minna. Tegelikult ma lootsin, kusagil sügaval, et sul on tugevust järgi tulla. Hoolimata sest kõigest.... Ent ei. Sul oli küll tugevust. Jonnakalt jääda paigale ja väita, et tegelikult said sina haiget. Sul oli tugevust pettunult küsida, et kuidas mina seda ei mõista... Sul oli tugevust... Ainult et see oli jonnakust täis rumal tugevus. Ja sellest sa ei loobu... Olla jonnakas. Ja nii tuleb mul minna. Sammu haaval. Saades aru, et sa siiski ei tule... Ei tule, et minna edasi. Aga mina lähen. Sina jonni. Tea, et puhas jonn ei ole tugevus. Tahaks öelda, et see on nõrkus... Sest siis ju ei pea vastutust võtma. Sest siis saad sa olla kannataja... See, kes lihtsalt... Ei kuule ja ei näe...

Meeldib! 2