Sa lükkad seda aina edasi... Loodad, et ehk... Ehk sedapuhku läheb leebemalt... Mis nimelt? Murtud süda. Sa tead, et see on tulemas. Nagu arvuti, mis uuendab end. Käivita kohe, tunni, kahe või nelja pärast. Reeglina teed seda nelja tunni pärast. Aina uuesti. Sama on murtud südamega. Sa leiad vabandusi. Talle. Sa väldid küsimusi sellel teemal. Sest muidu pead sa taas vabandusi leidma. Sa püüad leida selgitusi. Kui ei leia, mõtled need lihtsalt välja. Sa peidad oma valu ja oma pettumised. Sa hoiad elus midagi, mida... Pole. Sa annad kaheksa tsiljonit võimalust. Vandudes, et see viimane oligi viimane. Sa usud, mida ta räägib. Noet kodus on nõme ja tööd on palju ja aega pole... Sa tead, et kui keegi teine sulle seda kõike räägiks, ütleksid, et ta on rumal. Ise aga... Otsid ikka veel midagi, millega mölakust välja vabandada. Kuni... Kuni ühel päeval oled sa pettunud. Nii pettunud, et mõelda ka ei taha. Pettunud kellegi kolmanda pärast. Kellegi, kellele sa ei suuda iial neid vabandusi selgitada. Korraga tunned, et sa oledki rumal. Mõeldes, et sa olid kübetki oluline. Mõeldes, et... Kas kurat isegi sõnumi jaoks aega ei leia? Sa oled nii pettunud. Endas. Temas. Kõigis. Sa oled nii pettunud... Saades aru, et nüüd on saabunud see hetk... See hetk, kus tuleb teha restart. Kohe. Endale.

Meeldib! 1