Hommiku ärkasin suure peavaluga. Ajasin end vaevaliselt voodist püsti ja sammusin akna juurde. Väljas sadas padukat, lõi välku, müristas. Kõike seda vaadates tulid külmavärinad peale.

Vahetasin riided ära ja tegin omale krunni pähe. Jalutasin vaikselt treppis alla, maja oli tühi. Näis, et ma olen üks kodus. Hakkasin just omale süüa tegema, kui avastasin, et elekter puudub ''Tore on'' pomisesin omaette.

Mul ei olnud absoluutselt mitte midagi teha, otsustasin raamatut küünlavalgel lugeda. Hakkasin mööda maja küünlaid otsima aga neid lihtsalt pole.

Samuti ei ole siin ühtegi taskulampi. Mida nad siin kül teevad, kui elektrit pole. Ma läksin oma tuppa ja hakkasin patjade vahelt oma telefoni otsima.

Kui selle leidsin lippasin tagasi alla. Istusin diivanile ja panin telefonist muusikata. Peagi hakkasin ma venna pärast muretsema.

Ma ei kujuta ette kui kaua ma seal istunud olin aga ilm polnud paremaks läinud, selline tunne nagu see läheks hullemaks.

Ma võtsin nagist oma tagi ja jooksin välja. Tegelikult mul polnud ju õrna aimu kus mu vend olla võis. Linn oli täiesti tühi ainult mõni üksik inimene jooksis kuhugi varju või kodu poole.

Ma olin ühe puu all, kui sinna välk sisse lõi. Ma olin nagu kivi kuju, ma ei saanud ennast liigutada ja puu kukus minu poole.

Järsku keegi lükkas mind eest ära. Ma lendasin maha ja see inimene minu peale. Alguses oli kõik silme eest udune ja siis läks selgemaks.

See kes mu päästis oli see eilne poiss järve äärest. Ta aitas mu püsti. ''Aitähh'' ütlesin viisakalt ''Pole tänu väärt. Muide ma olen Ethan'' ütles poiss mulle kätt ulatades ''Emily'' ütlesin lühidalt.

''Mis sa sellise ilmaga väljas teed ?'' küsis poiss ''Otsin oma venda'' vastasin, selle peale hakkas poiss naerma ''Sa ei peaks Marcuse pärast muretsema'' ütles Ethan.

''Kust sa tead mu venda ja kust sa tead kes mu vend on ?'' küsisin koheselt, poiss kehitas õlgu ''Siin teavad kõik kõikke'' vastas poiss.

Ethan saatis mu koduni ja kui ma tahtsin teda veelkord tänada oli ta kadunud. Uks oli lahti ning ma astusin sisse. Nii nagu Ethan ütles oligi Marcus kodus.

Ja mina loll käisin teda otsimas, ma tilkusin kõik veest. Ma võtsin oma jalatsid ära ja sammusin vihaselt elutuppa. Vend istus seal ja vaatas telekat.

Ma seisin ta ette, võtsin oma juuksed kätte ja väänasin need välja, nii et kõik vesi läks talle peale. Ta kargas ääretult kiiresti püsti ja üle voodiselja, ma olin šokeeritud.

''Mida kuradid sa omast arust teed ?'' küsis vend. Ma ei suutnus talle vastata. Marcus sai vist aru mis mul viga on.

''M..Mis s..see oli ?'' küsisin kokkutades ''Mis asi ?'' hakkas ta lolli mängima ''See mida sa just tegid '' seletasin poisile ''Ma ei teinud midagi. Ära kujuta asju ette'' ütles vend ja läks oma tuppa.

Ma istusin diivanile ja vajusin mõttetesse. Mõtetest ärkasin siis kui ema oli koju jõudnud. Ta päris miks ma nii märg olen ja, et kas ma käisin tormiga väljas.

Ma ei saanud vastata, ma olin šokkis. Lihtsalt ei tulnud ühtegi sõna suust välja. Ma läksin oma tuppa, panin ukse vaikselt kinni ja hakkasin voodi poole liikuma.

Ma sain kreepsud, mu vend istus mu voodil ja ootas mind. Ma olen sada protsenti kindel, et teda enne seal ei olnud.

''Ära räägi selest emale mis elutoas juhtus'' ütles vend vaiksxelt ''Ahah, enne mängid lolli, et saa aru ja nüüd tuled mulle ütlema mida ma pean tegema.. Ei no tore mees küll'' ütlesin ma peaaegu karjudes.

Vend hüppas püsti ja surus mu seina äärde. ''Võta vaiksemaks'' sosistas ta mulle kõva. Sel samal hetkel avanes ukse, see oli ema.

Tänu selele, et me ukse taga olime ei näinud ta meid. ''Mis sul viga on ?'' küsisin vennalt teda eemale lükkates. ''Ššš'' ütles poiss ja pani näppu suu ette.

''Nüüd võid rääkida aga vaiksemalt palun'' ütles vend natukese aja pärast ''Mis minul rääkida on ? Sina peaksid rääkima'' sisistasin vennale läbi hammaste.

''Oeh oled sa üks nuhtlus'' ütles Marcus ja lahkus mu toast. Ma maandusin suure mütsuga oma voodile ja ohkasin.

Ma tahaksin nii väga isa juurde tagasi minna, seal oli kõik nii rahulik ja polnud mingit totakat venda ega midagi. Mööda mu põski voolas pisar alla, siis teine ja siis kolmas.

''TULEG SÖÖMA'' hõikas ema köögist. Ma pühkisin ruttu pisarad ja vahetasin riided ära. Oma toast väljudes põrkasin vennaga kokku.

Ma saatsin talle ühe vihase pilgu ja möödusin temast. Kui söödud sain, polnud mul isu head last mängida ja läksin oma tuppa.