Kas just see ongi see mida ma vajasin? Mina veel arvasin, et kõik hakkab liikuma paremuse poole. Arvasin tõesti, et kõik saab korda. See koht, alguses tundus see kui taevas, nüüd aga tunnen, et olen sattunud põrgusse. Äkki näebki põrgu välja nagu taevas? Alice pistab pea ukse vahelt sisse. "Ema, on sinuga kõik korras? Kas sul on hea, soovid sa veel teed? Ütle, ütle kohe kui midagi vajad." Vean näole midagi sarnast naeratusele :"Paki asjad kullake, me läheme siit minema." Alice'i hetk tagasi mures olev nägu muutub sekundiga kõige jubedamaks näoks eales. "Ei, ma ei lähe siit mitte kui kusagile. Mine üksi, mina ei tule. Mulle meeldib siin ja mind absoluutselt ei huvita. Osta endale linna korter ja ela seal üksi. Ma jään siia. Saad sa aru vana nõid? Ma jään siia," ütleb ta pealtnäha täiesti rahulikult. Nüüd ootab ta mu vastust. Ma ei tea vastust. Võib-olla ei olegi kõige õigem jälle põgeneda. Kui talle tõesti meeldib siin, siis peaks ju asjad paranema, tema käitumine peaks paranema. Minu valu sellega võrreldes oleks tühi asi ja ta ei pea ju ometi Johni nägema. Ma võin ta ise üles otsida, võin temaga rääkida, et ta mitte kunagi Alice'iga ei räägiks ja hoiaks temast kaugele eemale. Veel parem, võin temal paluda lahkuda. "Okei, me jääme siia. Kõik oleneb sinu käitumisest, kui see muutub silmnähtavalt, rõhutan sõna silmnähtavalt paremaks, jääme siia, kui ei, oleme peagi uues kohas. Kõik on sinu taga kinni, ise tead kuidas käitud." Ta kaob toast ning ma jään üksi. Nii üksi.

Vana nõid trikitab jälle. Alles vedeles köögi põrandal ja nuttis segaselt, nüüd tahab jälle kolida. Mis kurat tal viga on? Ta on hullem kui mõned minu vanused. Veel rohkem meeltesegaduses ja ei oska oma keha tahtmistele kuidagi vastu tulla. Või pigem ei oska neid kuidagi vastu võtta. Ja nüüd see kõige hullem asi, kuidas ma oma käitumist muudan, kui ta mind pisiasjadega nii närvi ajab? Suitsud, kust ma saan suitsu? John, lähen küsin sellelt sõgedalt. Kõige pealt pean ta üles leidma. Hmm, kuhu minna? Põõsas? Täpselt. Kas see ongi tema, jah on. "John, oota. Palun, kuhu kurat sul nüüd kiire hakkas. Jää seisma." Jõuan talle järele:" Mis sul viga on? Kuhu sa jooksed? Suitsu on?" John vaatab mind nagu oleksin tema ees seisev elavsurnu. "Sa oled liiga noor ja ei tohiks suitsetada," ütleb ta peale väga pikka, väga-väga pikka jõllitamist ja läheb edasi. Oota mis asja? " Kas mitte sina ei olnud see kes mulle põõsa alla pakke jättis," küsin temalt teravalt. Vastust ei tule. Selge, süümekad. Seda nüüd veel vaja on. Mu diiler ei taha minuga enam tegemist teha, kuradi jama. "Tee siis laenu, lähen külla ja ostan sealt. Maksan homme tagasi." John võtab taskust rahakoti ning viskab mulle kogu selle sisu:" Võta kõik Alice ja jäta mind rahule." Peale seda jookseb ta minema. Korjan raha üles ning ei jõuagi talle karjuda, et seda liiga palju on. Mis seal ikka. Nüüd aga rõõmsalt küla poole?

Kohal, kõige pealt peaks ise proovima osta ja kui ei saa lasen mõnel kenal sõgedal vana-inimesel endale tuua. Kus see pood siin on? See vist. "Tere, palun üks tume LM." Müüa vaatab mind:" Ma ei tunne teid, kas olete siin uus," küsib ta ja lööb paki läbi. Muigan. " Jah, olen küll uus, kolisime just oma kihlatuga mere äärsesse majja," ja lisan," palun andke mulle see kõige kangem rumm ka sealt, meil nagu täna plaanis maja sisse pühitseda." Müüja naeratab mõistvalt ning ulatab mulle rummi. Läheb peoks. Seletan temaga veel paar sõna ilmast ning olen tagasi tänaval. Juhtub see, mida ma ei tahaks, et üldse juhtuks. Minu ees seisab Angel, lükkan rummi pudeli nii muuseas selja taha ja naeratan. Angel naeratab vastu. "Mis sa siin teed? Ma käisin sind sinu poolt ka otsimas, aga sind ei olnud vaatasin su maja ümbrusest ka, aga ma ei oleks eales uskunud, et sa siia tuled," küsib ta minult. Mõtlen mingit head vabandust välja, ma ju ometi ei saa öelda, et tulin rummi järgi. Pärast mõtleb, et olen alkohoolik ning ei teegi minuga enam tegemist. Ta on ainuke hea asi siin ja ma ei taha, et ta mulle selja keeraks. Näitan talle suitsu pakki. Ta teeb solvunud näo:" Ma ju ütlesin, et jäta maha. See ei ole sinu tervisele hea! Ausõna, mul oli kunagi üks tuttav.." alustab ta oma järjekordse toreda jutukesega ning ta ei pane tähelegi, et mul rumm seljataga on. Jalutame märkamatult tagasi mu maja poole. Ei, kurat. Nii see ei lähe. Kui ema mind selle pudeliga näeb oleme õhtuks siit läinud. "Angel, vabandust, et ma vahele segan, aga ega siin kusagil nagu veel rahvast ei ole? Meie vanuseid, ma siin mõtlesin, et oleks tore kedagi veel peale sinu teada. Muidugi, sind on meeletult hea teada ja mulle piisab sinust ka täiesti." Angeli nägu lööb särama :" Muidugi on, täna on järve ääres istumine. Ma ei rääkinud sellest, sest ma arvasin, et sulle nagu ei meeldi väga inimesed." Vot sellega ta paneb täppi. Naeratan ning noogutan nõusolevalt. Selge, see on siis otsustatud. Täna on "istumine".