Nathaniel.

"Kas sa ei tulegi ujuma Nat, " küsib Angel minult, raputan pead. Ma ei oska ujuda, ma isegi ei julge proovida. Jälgin tüdrukuid kuidas nad riideid seljast viskavad ja peale tuleb selline kahtlane perverdi tunne. Pööran pilgu eemale ja vahin tuult mis puude latvades keerutab. Järsku hakkavad nad meeletult naerma ja mu tähelepanu on jälle nendel. "Ja, ma tean. Ma tean," naerab Alice. "Mida sa tead," küsin ma temalt? Ta vaatab mind imeliku näoga ja vastab:" Nathaniel, kas sul on ikka kõik korras. Mul on tunne nagu sa ei kuuleks hästi. Me oleme päris pikalt arutanud, et kui armsad su nina ja silmad on." Punastan ning hetk hiljem võtab minu üle võimust meeletu viha. Tõusen püsti ning hakkan karjuma:" Kas te ise ei saa aru. Te ei räägi sõnakestki. Te nagu..te nagu suhtleks mõtetes, sest ma ei kuule sõnagi mida te räägite. Kas te saate aru nüüd? Teil on midagi tõsist viga või siis üritate te mind lihtsalt hulluks ajada. Teid ja teie plaane. Ma lähen koju. Mu tuju te juba rikkusite eks tooge mulle midagi lahedat linnast." Kõnnin eemale, vaatan üle õla tagasi ning mõlemad tüdrukud vahivad mind jahmunult.

Alice.

"Ma arvan, et tal on õigus. See ei saa ju võimalik olla, aga ma panin isegi tähele, et midagi on kuidagi valesti. Ma nagu räägin sinuga, aga, aga kuidagi teisiti. Pealegi ma saan aru ka sinu tunnetest sel hetkel. Angel, meiega on midagi valesti," ütlen ma talle. Angel jookseb veest välja ning võtab oma rätiku ümber. "Kas on tõesti võimalik, et me suhtleme mõtete teel? See ju ei saa võimalik olla," ütleb ta mulle. Ma lähen tema kõrvale ning istun maha. Mida see tähendab, sellised asjad juhtuvad ainult filmides ja raamatutes. Istume niimoodi vaikides kaua, kumbki ei oska midagi öelda. Või me lihtsalt ei julge. Ma tunnen, et kusagil sügaval Angeli sees on mingi hirm. Hirm millegi meist suurema ees ning see hirm matab ka minu. "Tule, lähme minu juurde ja vaatame, äkki me leiame selle kohta midagi. Internet on suur ja lai, seal kindlasti peab midagi olema." Angel noogutab ning me võtame oma asjad.

Ema.

Avan silmad ning avastan end diivanilt. Mu kõrval põrandal põlvitab John ning vaatab mind murelikult. Ma tahaks karjuda, et ta kaoks, aga ei suuda. Ma olen alati tema vastu võimetu olnud. Mitte kunagi ei ole ta mind külmaks jätnud ja ma armastan teda siiani. Isegi pärast kõike seda mida ta teinud on. Ta on mind lummanud alates hetkest kui teda esimest korda nägin. Mäletan seda nii selgelt, tõmme oli juba siis tuntav. "Mis me teeme," küsin temalt. Ta kehitab õlgu. Tal on samamoodi mõtted otsas nagu mul. "Ma arvan, et me ei tohiks neile seda alguses rääkida. See võib muuta liiga palju ja seda vastu võtta võib olla liiga raske," ütleb ta. Ma seedin seda mõtet natuke ja pean nõustama. Alice ei suudaks midagi sellist vastu võtta, ta keeraks kõik jälle pea peale. Seda pole vaja, pealegi tal läheb praegu hästi. Ei ole tähtsust, et me ei suhtle. Kõige tähtsam on see, et talle siin meeldib. Pealegi ma ei saaks teda enam Angelist lahutada. Nad on kõigest mõne kuuga nii kokku kasvanud, et see oleks julm. Eks aeg näitab. Aeg näitab kõike.

Nathaniel.

"Hallo, Angel, kas ta olete juba linnas? Ma otsustasin ringi, ma siiski tulen kaasa."

"Ei, me ei lähe linna ja oleks tõesti parem kui me täna rohkem kokku ei saaks. Eksole, tsau praegu. Teine päev räägib," ja kõne katkeb. Võib-olla nad on mu peale solvunud. Ei, nad ei saa olla, nad ju ei ole sellised. Äkki nad said lihtsalt kurjaks, et ma nendega nii jämedalt käitusin. Oh, ma ei saa nii olla. Ma vihkan seda kui Angel mu peale vihane on. See närib mind seest kogu päeva. Ma pean ta üles otsima ja andeks paluma, aga kuidas ma seda teha saan kui Alice on ta kõrval igal sammul. Pidi see tobe Alice üldse siia tulema. Kõik oli Angeliga juba nii hea. Tema sõltus minust ja mina temast. Ma sain talle peaaegu juba öeldud mis tunded mul ta vastu on ja siis ilmus välja see Alice, nagu välk selgest taevast ja rikkus kõik ära. Mul ei avane enam kümne aasta jooksul ka võimalust Angeliga pikemaks ajaks oma vahele jääda. Ma soovin, et ta kaotaks kõnevõime, siis poleks Angelil temaga midagi peale hakata.

Alice.

Angel, Angel.. ma ei saa enam rääkida. Mu hääl, see on kadunud. Palun aita mind. Tee midagi.

Üritan ma Angelile karjuda, aga mu hääl on kadunud. Mind täidab paanika. Pisarad hakkavad voolama ning Angel lihtsalt vaatab. Ta ei oska midagi teha. "Kuula mind Alice, sa pead proovima. See ei ole normaalne, et su hääl lihtsalt kaob. Proovi karjuda, ei, ei õnnestu? Mitte midagi? Ma ütlen sulle, et seda kõike on ühe päeva jaoks liiga palju. Ära nüüd nuta, see saab korda. Ma luban sulle. Palun ära nuta." Angel võtab mult ümbert kinni ning mu pisarad aina voolavad ja voolavad.

Kas see jääb alatiseks nii, kas minuga jäävadki sellised asjad juhtuma? Palun, aita mind.

"Ei, Alice ma luban, et me teeme selle korda. Ära lihtsalt muretse, võib-olla kaasneb see, meie mõtetega. Tule lähme ja vaatame. Me kindlasti leiame midagi mis meid aitab. Lihtsalt ära nuta rohkem. Eksole. Kõik saab korda." Lasen Angeli häälel end maha rahustada ja ta veab mind edasi kodu poole. Seda kõike on tõesti ühe päeva jaoks liiga palju. Kas ma ei saagi enam kunagi rääkida? Mis saab kui ei saagi, sel juhul on Angel ainus kes üldse minuga rääkida saab. See ei ole võimalik.

Meeldib! 20