Kord istutas üks mees roosi ja kastis teda hoolsalt
Veidi enne õitsema hakkamist uuris ta roosi lähemalt-
ta nägi õiepunga, mis oli kohe-kohe puhkemas aga nägi ka okkaid…
ning siis arutles omaette –
kuidas üldse saaks imeline lill tulla sellisest taimest, millel on niipalju okkaid?!
Sellest mõttest kurvastatuna lõpetas ta roosi kastmise.
Ja just enne, kui roos oleks avanenud… lill närbus…
*
Nii on ka inimestega.
Igas inimese on selline Roos,
mille istutas Jumalik Olemus keset meie ‘eksimuste okkaid’.
Aga vaadates endasse, näevad paljud inimesed vaid oma okkaid.
Oleme sageli meeleheitel, et mitte midagi head ei saa meist tulla.
Ja nii me loobume sellegi kastmisest, mis meis on hea.
Ja nii see Hea närtsib üha enam…
*
Sageli me ise, ei tunne oma Hinge Roosi ära.
Ja siis on hea, kui meil on kaaslasi, kes aitavad seda näha.
Üks suurimaid kingitusi, mis inimesel on,
on võime mööduda okastest ja leida Roos teises inimeses…
See ongi Armastuse väljendus – nähes inimest ja teades tema vigade okkaid,
siiski ära tunda ta hingesuurus ja näha tema imelist Roosi.
*
Kui me näitame talle tema Roosi, siis suudab ta mööduda oma okastest,
Siis puhkeb ta Õide.
Siis avab ta neid kümneid ja kümneid kroonlehti, mis on talle antud,
Siis hakkab ta lõhnama.
Meie vastutus ja võimalus siin ilmas ongi aidata teisi, näidates neile nende Roosi.
Siis suudame jõuda Armastuseni, mida tunneme teineteise suhtes.
Siis puhkeb õide meie Hingeaed.

Meeldib! 3