Mis on elumõte? Kuidas leida oma elule eemärk, tunda elust rõõmu ja rahuldust? Suudan ma saavutada midagi, millel on püsiv tähtsus? On palju inimesi, kes pole kunagi vaevunud mõtlema, mis on elumõte. Aastate pärast heidavad nad pilgu möödunule ja imestavad, miks nende suhted on lagunenud ja miks nad tunnevad tühjust, ehkki on suutnud enesele seatud eesmärgi saavutada. Kord küsiti ühelt oma ala parimalt pesapallimängijalt, mida ta tahaks, et talle oleks öeldud, kui ta alles alustas pesapallimängu. See mees vastas: “Keegi oleks võinud mind hoiatada, et kui ma tippu jõuan, valitseb seal tühjus.” Paljude eesmärkide tühisust mõistetakse alles siis, kui ollakse nende tagaajamiseks kulutanud aastaid.

Inimesed seavad endile mitmesuguseid sihte, uskudes, et neis on mõte. Taoliste sihtide hulka kuuluvad äriline edukus, jõukus, head suhted, seks, meelelahutus, teistele head tegemine jne. Inimesed on tunnistanud, et olgugi nad saavutanud jõukuse, suhte ja lõbutsemisega seotud sihid, on hinges tühimik – tühjusetunne, mida mitte miski täita ei suuda.

Koguja raamatu autor tõdeb sama, öeldes: “Tühisuste tühisus! Tühisuste tühisus, kõik on tühine.” Kogujal oli rikkust ja vara, rohkem tarkust kui kellelgi tema kaasaegsetest või meie aja inimestel, sadu naisi, kodasid ja rohu- ja iluaedu, mis tekitas kadedust kuningakodades, parimaid sööke ja veine, kõikvõimalikke meelelahutusi. Ja ühel hetkel ütles ta, et on saanud kõik, mida ta silmad ja süda on himustanud. Ja ometi võttis ta elu päikese all (elu, mis elatud ainult sellele, mis silmaga nähtav ja meeltega tajutav) kokku sõnaga tühine! Millest selline tühjus? Sest Jumal on meid loonud millekski enamaks kui see, mis on kogetav siin-ja-praegu. Saalomon ütles Jumala kohta: “Ta on inimeste südamess pannud ka igaviku… “ Südamepõhjas me teame, et on veel midagi peale selle siin-ja-praegu.

Loomisloost 1.Moosese raamatus loeme, et Jumal tegi inimese oma näo järele (1Mo 1:26). See tähendab, et me oleme Jumalale sarnasemad kui millelegi muule (ühelegi teisele eluvormile). Näeme sedagi, et enne kui inimene pattu langes ja needus maa peale tuli, toimusid järgmised asjad: (1) Jumal tegi inimese sotsiaalseks olevuseks (1Mo 2:18-25); (2) Jumal andis inimesele töö teha (1Mo 2:15); (3) Jumal oli inimesega osaduses (1Mo 3:8); (4) Jumal pani inimese kõige loodu valitsejaks (1Mo 1:26). Mis tähtsus neil on? Mina arvan, et Jumala plaani järgi pidid need kõik meie ellu rõõmu ja rahuldust lisama, aga kõiki neid (eriti inimese osadust Jumalaga) mõjutas inimese pattulangemine ja selle tagajärjel maailma tabanud needus (1Mo 3).

Ilmutusraamatus, mis on Piibli viimane raamat, ilmutab Jumal ajastute lõpu sündmuste lõpus, et Ta hävitab praeguse maa ja taeva, mida meie teame, ja näitab meile uut taevast ja uut maad. Siis taastab Ta ka osaduse lunastatud inimestega. Inimeste üle mõisteti kohut ja osa neist heideti tulejärve (Ilm 20:11-15). Ja patu needus kaob, ei ole enam pattu, kurbust ega haigust, surma ega valu jne. (ilm 21:4). Ja usklikud pärivad kõik, Jumal asub neisse ja neist saavad Tema pojad (Ilm 21:7). Niisiis jõuame tagasi algusesse, et Jumal lõi meid, et oleksime Temaga osaduses, inimene tegi pattu ja lõhkus osaduse; Jumal taastab igavikus täielikult osaduse nendega, keda Ta selle vääriliseks peab. Kui mõttetu oleks küll saavutada elus oma eesmärgid, aga surra, et olla igavesti lahus Jumalast. Aga Jumal mitte ainult, et on teinud igavikulise õndsuse võimalikuks (Lk 23:43), aga ka siinse ja praeguse elu rahuldustpakkuvaks ja andnud sellele mõtte. Kuidas siis saavutada seda igavikult õndsust ja “taevast maa peal”?

Meeldib! 1