Ma istuksin tihti, nii, üksi, kui aega ja juhust vaid oleks, sest armastan vaikust ja lapsi, nende kilkeid, rõõmude purset..... Ma armastan istuda üksi, pikal pingil, seal altari ees, ja mõtelda mõtteid ja muret ma enda rahutu rinna sees..... Ei ole ma usklik, vaid lihtsalt, mulle meeldib nii austada neid, kes jõudu ja tõde sealt leiab, ning kes sõnaga trööstimas teid..... Vahel tunned hinges suurt valu, oma riigi ja maailma ees. Siis vaikselt ma Jumalat palu, et kaotaks ta valu minu sees..... On vaikne ja külm selles majas, mõõdund aegade hõng silme ees. Ma kaugenen elust siis ajas, otsin tõde, endal silmad vees.... On rahu mu südames leitud, veidi tuksleb siiski ta rinnas. Suudan ka teistele, kes heitund, elutahet hoida veel vinnas.... On me lapsed ja nende lapsed, elu mõte, elu eesmärk meil. Hoidke siis me aega ja homset, et häbi poleks laste ees teil.... Ma mõtteisse vajunult, arvan, mõõdund hetkeid piltlikult ma näen. Palju rõõmu, ja mitte harva, meenutavad mulle iga päev kaunist mõõdunut,, kullakarva ainult head mis meelde on jäänd

Meeldib! 9