aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu'naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe'teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

alandlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
(kuulekalt) alistuv ning leplik. Alandlik inimene, sulane, teener. Alluvate peale kärgib, ülemuste ees on koerana alandlik. Alandlik iseloom, meel. Alandliku oleku ning aupakliku käitumisega mehike. Joobnuna räuskas, pärast muutus alandlikumaks ning palus andeks. Alandlik pilk. Hakkas alandliku häälega andestust paluma. Pöördun teie poole alandliku palvega.

arm ‹-u 21› ‹s›

1. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus; soosing. Armu poolest, armu pärast majja võetud vaeslaps. Ootab teiste armust antud kõhutäisi. Ülemuste armust teda tööl peetakse. Kaua sa teiste armule loodad! Kunstnik, meistrimees jumala armust 'päritud andega'. Parem oma ema hirm kui võõra arm. *Ennem leiab rikka silmis armu koerapoegki kui lesknaise laps. A. H. Tammsaare. | piltl. Kohtasin teda nagu juhuse armust. || armuand, armuannid. *.. kuid ma saan hakkama oma nelja lapsega, kelleltki armu paluma ei lähe. R. Janno.
2. karistuse kergendus v. tühistus; andeksand, halastus. Surmamõistetu palus armu. Kurjategijale anti armu. Võideldi viimse meheni – armu ei antud ega palutud. Armu ega halastust polnud loota. Peremees sundis takka, ei andnud armu endale ega teistele 'ei säästnud ennast ega teisi'. *Armu, kubjas! Ära löö! J. Sütiste. |piltl. Kevadel ei leia rebastelt armu ei linnupojad ega munad. *Ei saa [siblivatelt kanadelt] armu sibulad ega porgandid .. M. Raud. || armuta armutult, halastamatult. Professor oli ta eksamil armuta läbi kukutanud. Päike kõrvetab armuta.
3. armastus. a. kiindumus. See jääb kogu eluks meelde nagu esimene arm. Vana arm ei roosteta. Isa arm kestab hauani, ema arm igavesti. b. armastatu, kallim. Kas mäletad, mu arm? *Mu isamaa on minu arm, / kel südant andnud ma .. L. Koidula. *Kas oled Miiat näinud, tead küll, minu esimest armu? I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: ema|arm, sala|arm, vennaarm.
4. kõnek esineb imestust, üllatust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. Taevane arm, kui kaua see veel kestab! Sa arm kui hele! Sa arm küll, või lõi kohe päris surnuks! *Arm ja heldus, need – need – on ju suured raudjad hobused! E. Vilde.

armu|aeg
(halastusest antud) ajapikendus (hrl. mingi ebameeldiva sündmuse, toimingu vms. eel). Ta ei saanud võlgu ära maksta, palus veel armuaega. Teda ei vallandatud, anti aasta armuaega.

audients ‹-i 21› ‹s›
kõrge ametiisiku jutul olek, tema ametlik jutulevõtt. Palus ministrilt audientsi. Riigipea andis audientsi. Audients kestis kümme minutit. Delegatsioon pääses audientsile, oli audientsil presidendi, kuninga juures.

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas.*Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

faktiline ‹-se 5› ‹adj›

1. fakti(de)sse puutuv, fakti(de)alane, fakte esitav, fakti-. Faktilised andmed. Faktiline aines, materjal. Teoses oli faktilisi vigu. *Kui auditoorium vaikseks jäi, palus Rander sõna faktiliseks märkuseks. L. Metsar.
2. faktidel põhinev; faktidele vastav, tegelik. Faktilise tagapõhjaga teos. Faktiline abielu. Faktiline töötasu. Faktiline võim, juhtimine. Maa faktiline kasutaja.

ivake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. ‹hrl. eitusega› väike iva; (toidu)raasuke. Lind nokkis lumele puistatud ivakesi. Ivake leiba. Pole ivakestki hamba alla panna. Haige ei võtnud enam ivakestki suhu. Tal polnud lastele enam ivakestki ette panna. *Ah, poetab ta eales mu rüppe ivakesegi tollest äratundmisest. B. Alver.
▷ Liitsõnad: nisu|ivake(ne), sinepi|ivake(ne), tanguivake.
2. ‹ka adverbilähedaselt› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) midagi vähe, natuke, veidike. Ivake julgust, lootust, kasu. Läksime ivake maad, ivakese maad jala. Sinu jutus ei ole ivakestki tõtt. Ivakese vaikimise järel jätkas ta jutustamist. Oota veel ivake aega. Ta tuli tagasi ivakese aja pärast. Heida ivakeseks (ajaks) pikali! Silmad vajusid ivakeseks (ajaks) kinni. Ajame ivake juttu. Perenaine palus end ivake aidata. Tuleks ivake hinge tõmmata. Õde pole minust ivakestki parem. Ivake varem, hiljem. Püüa õppida ivake paremini! Neiu juuksed olid tuulest ivake sassis. Kingad on mulle ivake(se) suured. Mees muutus ivake(se) kainemaks.

jooma ‹juua, jõin 40›

1. mingit vedelikku suuga võtma ja alla neelama (kruusist, tassist; loomad näit. künast, jõest). Vett, piima, limonaadi, õlut jooma. Daam jõi šokolaadi, laulja tooreid mune. Mees jõi hea janu vett. Jõin kannust kalja, klaasist morssi. Jõi otse ämbri servast. Jooksin veel tassi kohvi. Jõi klaasi põhjani, tilgatumaks, tilgatumalt tühjaks. Istusime teed jooma. Jõin ahnelt, suurte sõõmudega, oma janu täis. Rüübib, lürbib teed juua. Nad sõid kooke ja jõid kruusist mõdu peale. Joo minuga kaasa. Teekäija palus talust juua. Süüa ja juua anti külas korralikult. Kari on veel joomata. Anna hobustele juua! || piltl endasse imema, endasse vastu võtma. Kuiv maa joob ahnelt karastavat vett. Ahne pilguga jõin looduse ilu.
2. (ohtralt) alkohoolseid jooke tarvitama. Kukub, hakkab jooma. Aina joob ja lakub. Jõi end purju, vinti, täis kui tina. Jõi end poolsurnuks, puupaljaks, seaks. On ennast täiesti põhja joonud. See mees joob kõrtsi kuivaks, on juua täis. Selle peale joome! || millegi tähistamiseks v. teat. kommete juurde kuuluvalt alkoholi tarvitama. Juuakse sünnipäevalapse terviseks, noorpaari õnneks. Tervisenaps juuakse põhjani. Mehed jõid sinasõprust, lepitust. Kauba kinnituseks joodi liiku. *..enne seda sel laupäeval joodi kosjad. O. Truu.

sisse kallama
millessegi midagi kallama (näit. mingit jooki klaasidesse jne.). *Maasikas ise kallas kõigile sisse, palus juua ja sakuskat võtta. E. Bornhöhe. || kõnek ära jooma (hrl. alkohoolset jooki). Ta kallas endale mitu pudelit õlut sisse.

keha|kinnitus

1. toit, söök. Võtsime kehakinnitust. Ma tõin sulle natuke kehakinnitust. Kehakinnitus oli võrdlemisi napp, tagasihoidlik. Teekäija palus öömaja ja kehakinnitust. Kehakinnituseks oli vaid tükk leiba. Sööklast saime kehakinnitust. Pakkusin Aadule kehakinnitust.
2. söögiaeg, söömine. Pärast kehakinnitust heideti veidikeseks puhkama. Õhtuseks kehakinnituseks jõudsid matkajad kämpingusse.

kerge ‹1› ‹adj›

1. vähe kaaluv, väikese kaaluga; ant. raske. Kerge kohver, pakk, koorem. Soe õhk on külmast kergem. Oma kogu kohta on ta haruldaselt kerge. Kergemate meeste all jää ei murdunud. Kergemad kehakaalud(raskejõustikus). Kerge äke, purjekas. Kerge relvastus. Kerge ratsavägi 'kerge relvastusega, kiiresti liikuv ratsavägi'. Kerge kui udusulg. | piltl. Kerged vigurid 'oda ja ratsu (males)'. Ta on vaetud ja leitud kerge'kõlbmatu, kehv' olevat. Mu rahakott on kerge 'mul on vähe raha'. Olgu muld sulle kerge! (järelehüüd surnule).
▷ Liitsõnad: ehmes|kerge, ime|kerge, sulg|kerge, vaht|kerge, õhkkerge.
2. vähese vaevaga, hõlpsasti sooritatav, saavutatav, talutav vms., vähest vaeva nõudev, hõlpus; lihtsasti toimuv, lihtne; ant. raske. Kerge amet, teenistus. Otsis kergemaid teenimisvõimalusi. Kerge sünnitus, poegimine, operatsioon. Kerge võit, saak. Töö läks kergemaks. Seda on kerge mõista, käsitseda, tõestada. Sellele küsimusele on kerge vastata. Ülesanne oli kerge lahendada. Jõe ületamine polnud eriti kerge. Sul on kerge ütelda! Kerge ja huvitav õppeaine. Kerge ja meeldiv teekond. Täna oli tööl üpris kerge päev. Teise teenija pole kerge olla. Ujus kerge vaevaga üle jõe. Palus endale kergemat karistust. Kergemal juhul'väiksema üleastumise korral' karistati rahatrahviga, raskemal vangistusega. Kerget elu otsima. Pole kerget põlve näinud. Tal polnud kerged päevad. Ega joodiku mehega kerge ole. Ei ole kerge kellelgi. Laen on kerge anda, aga raske tagasi saada. Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta. || (õhu kohta:) puhas, värske, hingamist hõlbustav. Mägedes on kerge õhk. *Hommikune kerge õhk mõjus tervendavalt. J. Mändmets. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› (millegi toimumise kohta). Klaasesemed on kerged purunema. Uni oli kerge tulema. Hoiatus oli kerge meelest minema. Ta käsi on kerge tõusma (löömiseks). Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma. *Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: imekerge.
3. muredest, raskustest vaba, millestki rõhuvast vabanemise tõttu lahe, muretu; ant. raske. Meel oli imeliselt kerge, läks palju kergemaks. Südamel hakkas hulga kergem. Ma ei teinud seda otsust kerge südamega, kergel meelel. Temaga on hea ja kerge olla. Püüdis rääkida kerge ja rahuliku tooniga. *Mõtted olid nii kerged, nii õnneõhulised .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: imekerge.
4. mitte eriti tõsise sisu v. laadiga; üksnes meelelahutust v. ajaviidet pakkuv. Kerge muusika 'levimuusika'.Kerge jant. Maalavadel mängiti üksnes kergeid tükke. Loeksin midagi kerget. Mängis viiulil kergeid lookesi. Kerge repertuaar, eeskava. Kerges laadis kirjutatud jutustus. Otsis kerget ajaviidet. Kerge vestlus, flirt, vahekord. Vestlus käis kerges naljatoonis. Viskas kerget nalja.
5. (olemuselt, käitumiselt, väärtuselt) mitte täit mõõtu väljaandev, kerglane. Oli oma käitumiselt, iseloomult natuke kerge. Rätsepaid peeti ennevanasti veidi kergeteks. Ta paistis olevat kerge aruga, aga tööd tegi korralikult. Ta loob igasuguseid kergeid suhteid. Kergete (elu)kommetega, eluviisidega naine. Naistel pikad juuksed, kerge meel.
6. mitte eriti tugev; vähe märgatav v. tajutav, vähese mõjuga, vähene. Kerge maavärin, lainetus, tuuleõhk, vihmasadu. Sadas kerget lund. Maad kattis kerge lumekord. Kerge härmatis. Kerged öökülmad. Kerge uduvine, hämarus. Kerge suitsulõhn. Ta andis kerge hoobi, laksu, vopsu. Kerge puudutus. Tervitas kerge kummardusega, peanoogutusega. Vastuseks oli kerge õlakehitus. Märkasin tema suhtumises kerget muutust. Mustadel õnnestus saavutada kuningatiival kerge surve. Ta räägib saksa keelt kerge aktsendiga. Hobused lasksid kerget sörki. Kerge krabin, sahin, koputus, võpatus, võbin, värin. Kõrvus oli kerge kohin. Kerge ohe. Näkku tõusis kerge puna, õhetus. Kerge naeratus libises üle näo. Näol oli kerge pettumusvari. Kerge erutus, üllatus, etteheide, pettumus, nukrus, ärevus, rahulolematus. Kerge pilge, iroonia, nüke. Kerge kohmetus. Tekkis kerge arusaamatus. Kalad pandi kergesse soola 'kalu soolati kergelt'. || mitteohtlik (terviserikke puhul). Kerge verekaotus, mürgitus, palavik. Kerge haav. Kerge nohu ja köha. Tema vigastused olid kerged. Haigus esines seekord kergemal kujul. Haige psüühikas oli kergeid häireid. Kergemad 'kergema terviserikkega'haiged käivad ülal. || (une kohta:) mittesügav. Vanamees on kerge unega. Mu uni oli nii kerge, et ärkasin iga krõpsatuse peale. Tegin kerge uinaku. || mitte eriti rohke, rammus, tugev v. kange. Kerge eine, suupiste. Lõunaooteks tuleb süüa midagi kergemat. Võeti kerget õhtuoodet. Tooge mingi kergem vein. Olin kaua kergel toidul.
7. kärmas, nobe; sujuvalt, raskuseta toimuv. Noorel lapsel jalg kerge. Astus kergel sammul. Kerge kõnnak. Kerge hüppega olin üle kraavi. Kergete liigutustega korraldas ta asju laual. Ukse taga kostsid kerged sammud. Kerge keelega eit. Kerge jooksuga kelk. *.. kui kerge aste – nagu ei puutuks jalad maa külgegi. Juh. Liiv.
8. õhukesest materjalist, hrl. (suvel) soojaga kantav. Kerge riietus, jakk, kleit, kostüüm. Kerged suvekingad. Pane endale midagi kergemat selga! Tal oli kerge linasest riidest kuub seljas.
9. (hrl. ehitiste, rajatiste kohta:) ehituselt, konstruktsioonilt mitte väga tugev, vastupidav ega massiivne. Kerge laudehitis. Kerge aiamajake, suvemaja. Kerge kaitselagi. Hundiaugule pandi kerge okstest kate.
10. (pinnase, mulla kohta:) liivakas, liivasegune. Sibullilled kasvavad paremini kergematel muldadel. Pinnas on siin kerge, liivane.
11. (värvuste, värvitoonide kohta:) õrn, mitteintensiivne. Kerge roheline toon, pruunikas varjund.

kerjus ‹-e 4› ‹s›
kerjamisest elatuv inimene, kerjaja. Pime, jalutu, räbalais kerjus. Kerjus palus armuandi, öömaja. Oleme nüüd vaesed nagu kerjused. || piltl väga vaene inimene. Tulekahju tegi temast puupalja kerjuse. *See purjekas on siin ilmas mu ainus vara, ja kui ma tema kaotan, jään kerjuseks .. H. Sergo.

kerjus|eit
Kerjuseit palus öömaja.

ketistuma ‹37›
ketina asetuma. *Noorsõdurid palus ketistuda ning piirata võsastik sisse. K. Rumor.

kihlama ‹kihlata 48›
kihlusega ühendama, kihlust vormistama. Noored olid pikemat aega kihlatud, enne kui abiellusid. See on tema kihlatud pruut. *Aga kuningas palus Teravsilma oma kotta astuda, et sedamaid teda oma tütrega kihlata. F. R. Kreutzwald. *.. reedel läksid nad [Liisi] Joosepiga ennast õpetaja juurde kihlama .. A. H. Tammsaare. | piltl. *Ma murel kihlatud, ma tema pruut .. M. Under.

kiriku|saks [-a]
van kirikhärra. *Ma ise käisin kirikus ja kirikusaks palus kõiki [laste jõulupuust] osa võtta .. E. Särgava.

kogeldama ‹37›
van kogelema. *.. palus kogeldades vabandust, et lugemine sugu puudulik olnud. O. Münther. *„Ma – ma – jäin teele ette – minu süü!” kogeldab Villu vabanduseks. Juh. Liiv.

koidu|valu
luulek koiduvalgus. *Künnilinnud laulavad palus / eha-ajal ja koiduvalul. J. Kärner.

kost ‹-i 21› ‹s›
toit, söök, toidupoolis. Tänas kosti ja peavarju eest. Õpipoiss sai peremehelt prii korteri ja kosti. *.. paluspolitseihärrasid lahkelt tahapoole astuda, kus kost ja napsid külalisi ootasid. R. Kurgo. *Kodust kaasaantud kost viib mõtted kaugele tagasi.. J. Semper. || ‹hrl. allatiivis ja adessiivis› tasu eest kellegi juures (korteris ja) söögil olemine, kelleltki (korteri ja) söögi saamine. Võttis enda juurde üliõpilasi kostile, kosti peale. Poiss pandi linnas tädi juurde kostile. Metsatöölised olid ümbruskonna peredes kostil. Ta oli onu juures prii kosti peal. || kellelegi meeleheaks, kostitamiseks kaasa toodud v. antud söögi- v. joogipoolis, külakost. Tädi tõi külla tulles alati kosti kaasa. Ema viib, ostab lastele kostiks linnasaia. Võtan kostiks apelsine kaasa. Vanaisa saatis lapselastele kostiks õunu.
▷ Liitsõnad: küla|kost, laada|kost, linna|kost, pulmakost.

kummardama ‹37›

1. pead v. ülakeha kergelt ettepoole painutama, kummardust tegema (tervituseks, austuseks vms.). Kummardab kergelt, sügavalt. Kummardasin viisakalt, galantselt, tähelepanelikult, aupaklikult. Uksehoidja kummardas külaliste ees teenistusvalmilt. Kummardas lävelt tervituseks kohalviibijaile, kohalviibijate poole, igasse kaarde. Kummardas daami ees ja palus teda tantsima. Vabandas, tänas, tervitas, lahkus kummardades. *Kummardasin maani ta ette ja haarasin ta rüühõlma järele .. B. Kangro.
2. (kultuslikult) austama, teenima, au sees pidama. Jumalaid, tootemeid, esivanemaid kummardama. Loodusrahvad kummardavad päikest, tuld, puid, loodusjõude. Halli pead austa, kulupead kummarda. | piltl. Rikkust, mammonat, võimu kummardama. Kummardab mõistust, ilu. Kummardas saksu, ülemusi. Ta ei pea midagi pühaks, ei kummarda millegi ees. || kõnek alandlikult paluma. Küllap sul tuleb veel tema juurde kummardama minna. Ma ei mõtlegi selle asja pärast kedagi kummardama hakata.
3. kummargile laskma, kallutama. Kummardas pea alla, keha ettepoole. Pajud kummardavad oksi vee kohale.*.. kollendav rukis kummardas valminud päid maani .. M. Metsanurk. *<