Kasutaja gracias päevik

 Nii vähe on vaja, et muuta elu ilusaks. Vaid killuke soojust ja tükike päikest, mõnda hääd sõpra ja peresoojust.

 Meie esimeses kohtumises polnud miskit tundelist,
sest erilise tabamiseks kulub päevi ja kuid,
siis - lastena polnud meil tugevaid tundeid
me seisime, vaatasime ja avasime suid.

Avasime suid ja proovisime jahuda
sina ütlesid mulle miskit, mina Sulle ka.
Jahusime kaua, nii kaua, rahuga
et aeg otsustas meid pikaks lahuta.

Kohtusime taas, ärkas see mida tollal ei mõistnud.
Arvasin hetk, et ei lahuta meid aeg ei miskid mured.
Kohati justkui kaduda tahtis mõistus,
need olid meie tunded,nii võimsad ja suured.

Leek põles ja põles kuni tunnetest sai tuhk,
Neid tundeid ei ärata enam ükski  võim.
Põletasid armi minu südamesse va tõhk,
Oled vaid nartsist ja see on ka kõik!!!