Kasutaja rockgirl13 päevik
Üksindus. Tühjus. Mitte midagi. Mitte kedagi. Üksindus. Tühjus. Milleks üldse olla, kui keegi sind kunagi ei märka? Milleks üldse tulla, kui keegi sind kunagi ei vaja? Vahetevahel mõtlen, et võib-olla siis oleks tõesti kergem, kui mind ei oleks. Kui mind ei tuleks. Istun ihuüksinda pargipingil. Ainult tänavalambid ning hele kuu annavad veel õrna valgust. vahest oleks parem, kui mind polekski kunagi olema saanud? Inimesi on ju palju. Tundeid on ju palju. Miks siis vaja veel minusugust probleemideallikat? Vahest oleks parem, kui ma läheksin, haihtuksin, kaoksin, sulanduksin pimedusega ühte. Minust saaks üks varjudest. Justnimelt üks neist, kes öös kummitavad, kuid ometi…
"Loomulikult, aga mis lahti on?"
"Isa, kui palju sa tunnis teenid?"
"Miks sa seda teada tahad?`" ärritus isa.
"Mul on vaja. Palun ütle, kui palju sa tunnis teenid?"
... "Noh, umbes viiesaja ringis. Aga mis siis?"
"Isa, kas sa saad mulle laenata kolmsada krooni?"
"Sa tahad raha mingi tobeda mänguasja jaoks, jah?" tõstis isa häält. "Mine oma tuppa ja heida magama! Ei tohi olla selline egoist! Mina töötan terve päeva, tulen koju rampväsinuna ja sina hakkad esitama oma nõudmisi!"
Poeg läks vaikselt oma…
Ema, kus sa oled? Miks sa nii tegid? Ma olen ju sinu pisike! Ma armastan sind! Olen alles 2. Miks,miks,miks? Ma kükitan üksi nurgas, siin lastekodus. Mul ei ole oma tuba, mul ei ole sõpru, mul ei ole sind. Kelle oma olen mina, kui mul sind ei ole? Ootan sind ikka veel. Ehk juhtus sinuga midagi? Tean, et tuleb aeg, mil leian su. Siis sa kallistad ja hoiad mind.. siis me oleme koos. Küsimus ''miks'' jääb mind siiski kummitama. Miks sa nii tegid? Ma olen ju SINU laps! Minuga ei mängita, mind ei anta ära nagu nukku! Kas sa ei…
Mina olen kasutatud kaltsunukk. Tere tulemast minu maailma. Minu ööd on külmad ja üksildased. Uni ei aita mind. Sest unenäod on veel hullemad kui tegelikkus. Mind leiti prügimäelt. Jah, sinna ta mu jättis. Keset külma kevadõhtut. Õues oli siis pime ja taevas oli ilusaid tähti täis. See oli aeg, kus ma arvasin, et mu elu on ilus. Kuid jah. Ta viskas mu ära nii kiiresti kui mu võttis. Olin alati arvanud, et kunagi see juhtub. Aga miks just praegu? Olin talle kõik endast andnud. Kõik. Mul ei olnud enam endal midagi. Kuid nüüd. Leban siin keset tühjust. Mitte just tühjust. Keset rämpsu. Siin on palju minusuguseid. Osadel nukkudel pole jalgu, käsi, osadel isegi mitte pead. Kuid ka minul on üks asi puudu. Selle jättis ta endale. Nimelt minu süda. Minu ilus puhas süda. Mida ta sellega teeb? Mängib? Jah, ma arvan, et ta mängib. Sest ta on alati sellega mänginud. Talle meeldib seda peksta, vahel nõeltega torkida. Ja vahel, kui tal on hea tuju siis ta kohtleb mu südant hästi. Nii et mu südamel hakkab hea. Aga. Siiski. Enamus ajast ta peksab ja torgib teda, nii et mu südamel on valus.
Lugege!
Kurb natukene.
Peaaegu igal õhtul käib mu toa akna taga kolkimas väike tüdruk. Ema ei tea sellest midagi ja isa pole ka näinud. Iga päev varun ma talle süüa ja juua. Kõik mis jääb lõuna söögist üle võtan endale ja annan talle. Ta ei räägi, isegi mitte ei ütle aitäh. Ma pole teda kordagi naeratamas näinud. Kui küsin miks sa lastekodusse ei lähe siis jookseb ta minema. Kuid ta tuleb tagasi järgmine päev. Seal ma siis istun väljas trepil ja vaatan kuidas ta sööb, ta lausa õgib nagu oleks terve elu nälga kannatanud. Isegi oma vanad riided olen talle selga andnud, et tal nii külm ei oleks. Ja nii iga päev teatud kellaajal saime korraks aias kokku ja ma andsin talle kõik vajaliku. Naljakas, et ma emale vahele pole jäänud. Ühel päeval aga teatas ema, et me lähme paariks nädalaks puhkama, muidugi olin ma õnnelik , aga ma olin mures väikse tüdruku pärast , mida ta küll mõelda võib. Tagasi kodus jäin teda ootama, aga ta ei tulnud. Hakkasin muretsema. istusin teleka ette ja vaatasin uudiseid. Räägiti ühest väiksest kodutust tüdrukust kes olevat roninud viienda korruse aknale ja sealt alla hüpanud.
Oli sügis-esimene koolipäev. Anna kõndis kooli , jättes hommikusöögi söömata ja headaega ütlemata. Ta oli niiöelda ülbe tüdruk, kes sallis väheseid. Ta oli endast heal arvamusel, kuna tal oli kõik: Suur maja, Koer,roller,oma tuba, ilusad riided, rikkad vanemad kõik millest mõni ainult unistada võis. Kooli jõudes astus ta klassi ja nägi et keegi plika ratastooliga oli ta koha ära võtnud.
"Õu, Sina seal!", karjus ta.
"Mina?" Lausus puuetega tüdruk nimega Katrin
"Sina jah napakas, ülbe närakas rsk! Ma istusin seal eelmine aasta ja isutn edasi, veereta end mu laua alt välja!"
Katrin lükkas end laua alt välja nii kiiresti kui ta suutis, tõmmates katki oma uue pluusi mis jäi laua küljes oleva naela külge.
Ta oli õnnetu ja pisarad silmis, tahtis ta välja uksest, aga teda takistati, teda ei lastud mööda. Nii ta siis tiirutas ja püüdis vahelt välja saada aga muud ei olnud
kui üks naer ja kisa.
Õpetaja tuli klassi tutvustas uut klassiõde.
Katrin lausus õpetajale "Õpetaja, kas ma võin korra väljas käia?"
Kõik naersid.
"Muidugi võid" ütles õpetaja.
Katrin läks välja. Kõik arvasid ,et ta tuleb tagasi , kui mitte ennem siis järgmine koolipäev kindlasti.Aga ta