Kasutaja Britaa- päevik
3.
Hommikul ärgates ei tundnud ma ennast ei kuidagi, järjekordne halb päev. Selline halb päev jätkus kuni pärastlõunani, kui ma hoovi läksin, et seal veidi vabamalt kõike võtta ja siis minna trenni, et ma saaksin varsti käia. Meenutades seda, kui ma püsti hetkeks seisin tõi näole naeratuse, see oli täiesti üle pika aja üks hea mälestus, mida meenutada. Seal ma siis istusin kui kuju ja vaatasin ei kuhugile, lihtsalt mõtlesin. Olin lihtsalt kuni ema viis mind treeningusse ja seal ma pingutasin tohutult, tehes palju harjutusi ja püüdes isegi kõndida toetudes küll kätele, aga ikkagi…
Vabandust, et läks nii kaua nagu läks, aga kõigepealt kui olin suutnud midagi valmis kirjutada tegi reit mingeid imelikke trikke. Ma loodan, et see pikem osa vabandab mind välja.
2.
Oigasin valust ja üritasin end tagasi istuma saada, kuid ma ei saanud, liiga valus oli, ma olin siiski invaliid, paranev invaliid, aga ikkagi invaliid. Ma lihtsalt lamasin seal rohelisel murul ja otsisin süüdlast, mõne hetkepärast, kui olin suutnud oma silmad lihtsalt sulgeda, sest nii valus oli, tõmbas keegi ratastooli ülesse. Kellegi võõra silmad helkisid mulle hetkeks otsa ja ma ei julgenud oma pilku pöörata või tähendab, et ma võib-olla isegi ei…
Ma pole kindel, kas ma teen seda juttu või teist, seepärast otsusta Sina!
1.
„Ma vihkan sind!“ Vaatan teda veel pisarsilmi ja jooksen minema. Ma pole kaugel, kõigest paar maja edasi, kui kuulen tugevat kõrvulukustavat heli, pidurid, klaasikirin, karjumine, nutt, paanika ja ma pööran end ümber. Katan silmad kätega ja piilun kui julguse kokku võtan, inimesed jooksevad minust mööda, sündmuspaika, keegi aina karjub „Helistage kiirabisse!“
Käed silmade-eest võttes näen vaid suurt rahvamassi selgemalt kui enne ja taksot, mis on seisma jäänud, jalutan sündmuspaika. Verega kaetud inimkeha lamab keset teed ja…
Hakkab pihta.
1.
„Ma ei jäta sind kunagi rahule, mitte kunagi, saad aru? Sa kuulud mulle!“ Haarad minu randmest, tirid jõuga mind enda poole, ma hakkan nutma, ma värisen, ma kardan, keha katavad külmavärinad, ma palun mõtetes, et sa lõpetaksid, sa surud oma külmad ja katkised huuled minu omadele ja suudled mind jõu, raevu ja ihaga, ma tunnen vaid rõvedust. „Sa ei hakka mind kunagi armastama. Ei hakka?“ Karjus ta minupeale ja pigistas tugevalt minu rannet, ta oli nii vihane, kuid pisarad langesid aeglaselt tema põskedele. „Ma ju tahan, et…
Tahaks teie arvamust jutu-sündmuste-tunnete kohta, avaldage arvamust ja pakkuge välja ideid, sest tihtipeale jääb mul enda fantaasiast puudu ja just seepärast tulevad osad nii harva, piisaks ka mõnest lihtsast vihjest.
10.
Igaljuhul pidasin ma Alex-it ja Alex-i õnne tähtsamaks kui enda oma, vähemalt praegu, sest ta on minuga alati nii hea olnud. Panin kirja tagasi sinna, kust selle leitsin ja lahkusin majast koos Emma aadressiga. Mul oli võimalus talle kirjutada, kuid kes teab, kaua tal selle kirja kättesaamisega minna võib, tema telefoni numbrit mul aga ei olnud ja ega mul muud üle siis ei…
Ei imesta üldse, kui keegi enam ei loe, sest kui vaadata millal ma viimase osa lisasin- 31. jaanuaril ja täna on 10.veb, siis ei imesta üldse. Tegelikult ma loodan, et te saate aru, et on kiire-kiire ja värki, aga kes teab.
9.
„Ma olen Maria, sinu sõbranna.“Püüdsin talle taas läheneda, kuid ta muutus koheselt väga ebakindlaks. „Olgu Maria, aga kus Emma on?“ Küsis ta, närviliselt ringi vaadates. Püüdsin meenutada, kas ta on mulle kunagi mõnest Emmast rääkinud, kuid mulle ei meenunud midagi ja kuidas olekski saanud. Ta ei…
Ma tean, et asi piirdub võib-olla, et liigselt ainult ühes teemas, aga ma olen ka inimene ja mingitel hetkedel tahan ka mina kirjutada lihtsast armastuses ja tavalisest elust, kui ei sobi, siis ei lähe see mulle üldse korda. Ma ei tea, mis edasi saab, pole kunagi teadnudki, saab see, mis saama peab, ma ei mõtle juttu ette, fantaasia teeb kõik !
2.
Leitsin Marleeni ja Heleriini tüdruku toast, Heleriini pea oli toetatud Marleeni õlale ja tüdruk vappus nutust. „Mis juhtus?“ Küsisin, neile lähenedes. „Vahet pole, äkki sa saaksid meid omavahele jätta?“ Küsis Marleen mulle…
http://bbb-brita.blogspot.com/ - kõik, mis kirja olen pannud on siin üleval !!!
Selline asi on, et keegi võttis minult konto üle, enne olin "brita002" nüüd enam mitte, see konto blockite ära. Kasutan siis hetkel ja ehk mõneks ajaks seda kontot. Põhjus, miks ma sellest kõigest räägin on seepärast, et ma ei tea, mis minu jutust saab, et arvatavasti jätkan küll selle kirjutamist, kuid jah ma ei oska öelda, kui paljud nüüd seda edasi loevad. Ma postitan siia ülesse küll ka kõik eelmised osad ja siis uued osad, aga jamh. Igaksjuhuls mainin, et see pole mingi varikas ja värki.
…
Puudub katusega S- täht. Kui hästi läheb ja mõtteid tuleb hakkan seda üldse kirjutama, kui ei, siis vaatan mis vanast saab, kui ei saa kummagist midagi, siis lõpetan ära, kirjutan kunagi hiljem, kuhugi mujale. Suuuht segadus, suuuht tore oleks. Head vana ja paremat uut ja kõike muud, mis sellega kaasneb, ma ei tea.
1.
„Ta jättis mind sinna üksi, jättis mind keset tormist põldu üksi seisma, jättes mulle kõrvu kumisema vaid sõnad „Ma ei vaja sind enam.“ Ma ei suutnud kuulda muud, kui Tema häält kui noateri südamele valu tegemas. Ma ei mõistnud miks Ta nii…
Andkem andeks, lihtsalt nii kiire on olnud, et jube. Kool on lõppemas, kõik viimased tööd jms., hullumaja. Püüan tihedamini kirjutada, aga paljugi oleneb meeleolust. Loodan, et lugejad loevad sellegi poolest.
6#
Ta keeldus ja see oli tegelikult hea, ma oleks seda kahetsema hakanud. Bell sai aru, et ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks ega püüaks end varjata, ma tundsin midagi. Nancy.
Aeg möödus kiiremini kui ma arvatagi oleks osanud. Me kohtusime taas, Nancy smagardrohelised iirised olid tuhmid ning elutud. Tundus, et vaid ta keha elas ja liikus. Võilesin pikalt iseendaga, et kas minna tema juurde või mitte.…