Kasutaja karmantsik päevik

Uus kodu oli väike, vaid üks toake ja köök naabritega kahepeale. Elu tundus ilus. Tüdruk oli tänulik, et tal on nüüd perekond. Tahtmine oli kõiges aidata: koristada, nõusid pesta. Ta pakkus naabrinaiselegi enda abi. Muidugi juhtus ka äpardusi: sõi naabrite vitamiinikarbi tühjaks, kord jõi nende kanamunad ära ( vaevalt, et lastekodus tooreid mune süüa anti!?). Suvel viidi tirts maale vanaema juurde. Esimene mälestus Võsust oli nutune- mesilane nõelas kõrvalesta ja vanaema võttis vastu pisarais lapselapse. Maal oli ka koer Sampo ja kass, kelle nime ta enam ei mäleta. Vanaemaga oli tüdrukul algusest peale hea klapp. Koos käidi metsas marju korjamas…

Järgmisel korral, kui ema lastekodusse tuli, oli tüdrukuke veidi külmetunud. Ju siis mitte nii hullusti, et reisi kodu poole ette võtta ei saanud. Ta mäletab sellest oma kaaslaste kadedaid pilke, kui lahkuma hakkas. Oli õnn, et tema saab oma koju, seda tunnet ei oskagi kirjeldada! Oli esimene rongi- ja trammisõit. Koju jõudes võttis teda vastu jõuluehteis kuusega tuba. Üks mees, kes nimetas end isaks, võttis ta sülle.... Kas keegi oskab ette kujutada selle lapse emotsioone?

Pisike tüdruk unistas emast-isast. Raamatutes, mida kasvataja ette luges, olid nad ju olemas, miks temal ei ole? Üht last külastas harva vanaema, kõik lapsed olid siis kobaras ümber tema, see oli suur sündmus. Juhtus ime, kui tirts oli kuue aastane. Ühel heal päeval kasvataja tuli ja ütles, et talle on külaline. Siis kohtus ta esimest korda oma emaga, kelle olemasolust aimugi ei olnud. See kohtumine sööbis mällu ja jääb sinna elu lõpuni.... Tema ema..., ja ta ütles, et viib ta varsti koju! Igal õhtul keerutas tüdruk end voodis unele ja laulis: EMA, TULE RUTTU JA VII MIND ÄRA!

Pane tuli põlema, saabastega kass on mul voodis! Tüdruk kuulis hirmukarjeid, kuid ei julgenud liigutadagi, mis siis, kui see elukas pärast talle kallale tuleb? Süda täis hirmu oli ta vagusi teki all, kui äkki jalutsisse roniti ja - tuli pandi põlema. Üks julge oli siiski, kes südame rindu võttis. Kuna lüliti oli lapse jaoks liiga kõrgel, siis pidi ta ronima oma väikeste jalgadega voodisse. Tuba valge, hakkasid kõik saabastega kassi otsima. Toas teda ei olnud, aga uks oli irvakil. Lapsed arvasid, et kass põgenes. Tegelikult oli see hirmuunenägu, mida väike hüljatud lastekodulaps nägi. Öötädi oli kuskil kuuldekaugusest väljas ja ei…

Ilusal rohelisel aasal vedeles telliskivihunnik. Kati mängis Tiiuga mängukodu, ladudes kive seinteks. Ka laud ja toolid olid olemas ja unistati.... Üks tellis kukkus ja murdus pooleks. Tüdrukute imestus oli suur, kui sealt pudenes välja pisike maja, mis mahtus peopessa ära. Nad panid selle rohule ja oh imet! Majake hakkas kasvama ja kasvama ja kasvama.... Lõpuks olid nad kena maja ukse ees, mis ahvatlevalt neid sisenema kutsus. Majas oli palju tube, puudus ainult mööbel. Mindi jälle õue ja lõhuti juba meelega üks tellis ära, siis teine, kolmas.... Igas kivis oli midagi sees. Varsti oli neil maja sisustatud, õues suur puust hobune,…