Uus kodu oli väike, vaid üks toake ja köök naabritega kahepeale. Elu tundus ilus. Tüdruk oli tänulik, et tal on nüüd perekond. Tahtmine oli kõiges aidata: koristada, nõusid pesta. Ta pakkus naabrinaiselegi enda abi. Muidugi juhtus ka äpardusi: sõi naabrite vitamiinikarbi tühjaks, kord jõi nende kanamunad ära ( vaevalt, et lastekodus tooreid mune süüa anti!?). Suvel viidi tirts maale vanaema juurde. Esimene mälestus Võsust oli nutune- mesilane nõelas kõrvalesta ja vanaema võttis vastu pisarais lapselapse. Maal oli ka koer Sampo ja kass, kelle nime ta enam ei mäleta. Vanaemaga oli tüdrukul algusest peale hea klapp. Koos käidi metsas marju korjamas ja seenel. Hiljem said kõik mured ja rõõmud just temale usaldatud. Ta oli kallis inimene....
mega