Kasutaja minna22 päevik

Te kasvate kokku. Päikesevalgusest ja tuulest luuakse teid.

Te igatsete teineteise järele kui perekond ja vahemaad teid lahutavad:

see pole hirmunud igatsus, väljakannatamatu ja haiglane igatsus, vaid vaikne ja mahe.

Vaiksetel suveõhtutel mere ääres kirjutatud kirjad. Te kasvate vaikselt.

Ühe jaoks on nüüd teine see, kes kütkestab. Tema pilk ootab sind väljas tänaval.

Tema sõnad on su palveteks. Tema käed on kellad, mis sind kutsuvad

Iial ei helise kellad kaunimalt jõuluööst,inglidki laulavad hellalt, rahus meil tähtede vööl!

Pühaöö vaikuses heliseb laul, heliseb pühaöö hiilguse auks! Pühalik kellade helin vallutab maailma nüüd!

Tõuseb ju täheke särav, kõlamas sütitav laul, lahti meil lootuse värav, Issand on ilmunud aul!

Iga sünd on algus üheks elulooks! Iga sünd on valgus, tal särada on soov!

Kuid pojal, kes kord tõstab pead, ees käsi suur ja karm

Jääb isal õigust enam, sest ta on kõvast puust.

Nõnda kasvab poeg kuid temas puudub armastus

Nii paljud vanad kirjad, kus paljud sõnad reas

Osad neist jäänd hiljaks, teistel aina sees on vead.

Küll üksteist mõista püüdes, küll süüdistades taas

On õiglust appi hüüdes see siiski leidmata!

Ja leppimatus meeles juhtuda ei saa...

Sa ju näed , sa ju tead! Annad käe ja kõik jälle saab heaks!

Sa ju näed , sa ju…

Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal hommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali.

Lennart Meri

Mida kirjutada siia avalikku päevikusse? Kirjamees ei ole, aga päevikut olen pidanud nooruses ja küpsemas eas ka

Enamasti märgitakse üles oma mõtted üksinduses ja peidetakse päevik sahtli nurka...Siin aga...Võib olla need, kellele on need read mõeldud, ja kellega sooviks vestelda, ei tunne seda virtuaalmaailma. Paljudel minuealistel puudub võimalus kasutada arvutit.

Arvatakse, et ah mis mina, olen juba nii vana, et uut õppida. Hea oleks kellegagi suhelda kirja teel ja teineteist tundma õppida, vahel külas käia...

Ilus sügise läheneb oma lõpule. värvide mäng lõpeb lehtedega teel ja kraavis ja aiamaa lapil, kust tuleb neid kiiruga koristada,…

Koos üle vikerkaare silla ,
käsikäes ja naerul suu,
kõnnime kord koos ka meie.
saatjaks hõbedane kuu.

Lähme sinna, kuhu meri
oma lainelapsed viib,
kuhu tuul teeb oma pesa,
kuhu uinub pilvesiil.

Sinna, kuhu mure tulla
mitte iialgi ei saa,
sinna, kus kõik päiksekiired
valgustavad kaunist maad.

Lähme sinna, kus me võime
jalutada käsikäes,
sosistada kauneid sõnu,
kuulajaiks vaid kõrged mäed.

See on maa, kus sinijärved
peegeldavad vikerkaart,
millest tulime kord üle -
see on unistuste saar.

Iga tera valges liivas,
iga lehekene puus,
laulab vaikselt oma viisi,
milles iga noot on uus.

See on paik, kus uinuda võin
rahus sinu rinnal ma
ja ei põlga mind sa ära,
ainult õrnalt armastad.







…

Kes küll metsa ära kaotas
sinikirja siidikuue?
Põõsa alla maha laotas
riidetüki uhiuue?

Kleiti rohelist kes kannab,
väikest mütsi taevakarva?
Mütsil helekollast pannalt?
Sinilill, ma arvan.
Viivi Luik