Kasutaja raina naissaar päevik

Võid kõike minust mõelda,

mind võtta valena või tõena.

Ma ei ela kättemaksu ihates,

ei kaeveldes,ei vihates.

Ja halba kunagi ei soovi,

sind lihtsalt mõista soovin.

ÜHEL ÕHTUL KUI MUL ON VÕIMALUS,

PÄRISELT SU KÕRVAL OLLA.

SIIS MA SOSISTAN KÕIKI NEID ASJU,

MILLE EEST MA SIND TÄNAN.

JA MA SOSISTAN SEDA AINULT SULLE,

SEST TEISED EI PEAGI TEADMA,

MIDA SA MINU JAOKS TÄHENDAD.

Sa ei pea sisse astuma igast uksest mis su ees avaneb,

mõnikord võib paigalseis olla su elu parim valik.

Kui mind ükskord enam ei ole. Kui mind ükskord enam ei tule,ei näe sa mu nime ekraanil, ei kuule mu häält sulle vastamas, kui valid mu numbri ... Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud ja silmad mis seal vastu vaatavad on kauged ja võõrad! Kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi... Kui püüad meenutada möödunud tutvust, inimest kellele sa olid Nii tähtis,nii vajalik,niii kallis. Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd,siis tea, et mind siin enam pole, Olen läinud siit kaugele ära kuhugi kus pole enam seda valu,pole igatsust, sest sina ei tule sinna niipea…

1. Kui sa järgmisel hommikul pärast pidu tunned end hästi, pea ei valuta ja pohmelli pole, oli pidu järelikult üleeile.

Tahaks nutta,aga pisaraid ei ole.

Tahaks karjuda,aga häält ei ole.

Tahaks elada,aga jõudu ei ole.

Tahaks surra,aga julgust ei ole.

Tahaks sind,aga kus sa siis oled?

Ma usun-et me ei pea vahetama sõpru kui mõistame et sõbrad muutuvad!

Ma usun-et ükskõik kui hea su sõber ka ei ole,ta teeb sulle haiget korra elus ja sa andestad talle selle!

Ma usun-et tõeline sõprus kasvab ajaga ka kaugema vahemaa tagant.Samamoodi nagu tõeline armastuski.

Ma usun-et me oleme võimelised ühehetkega tegema midagi sellist mida me hiljem kahetseme kogu elu.

Ma usun-et mul läheb veel kaua aega selleks,et saada selliseks inimeseks nagu ma sooviksin olla.

Ma usun-et me peaksime olema joolivamad oma lähedastega ja lahkuma neist heade sõnadega.Võibolla jääb see viimaseks korraks.

Ma usun-et meil on õigus minna oma unistuste järele ja uskuda et ühel päeval…

Armastus ei ole see,kui sa ütled igal õhtul oma kallimale,et sa armastad teda,kui sa saadad talle armsaid smse või lihtsalt ütled,et oled ta jaoks olemas.
See on midagi enamat,midagi palju suuremat ja võimsamat. Armastus on eelkõige tahe ja tung olla armastatuga koos,tahe olla tema juures,mis iganes ilm väljas ka ei oleks,kui suur vahemaa ka poleks,kui palju takistusi selleks ka poleks. See on midagi,mis sunnib sind mõtlema ühele konkreetsele inimesele,midagi,mis paneb tahtma sind leida üles iga pisemgi detail selle inimese hingeelus ning muuta see veelgi täiuslikumaks.Igas suhtes esineb arusaamatusi ning nendega seoses tehakse tihtipeale teineteisele ka haiget,öeldakse ja tehakse asju,mida hiljem…

Armastus on midagi mis juurdub meie südamesse,

ilma et me sellest arugi saame.

Ja kui see juhtunud on,on

raske leida tagasi teed.

Tihti loome armastusest illusioone,

mille võimalikkust purunemisest

oleme teadlikud,ent sellegipoolest

kasvatame oma unistusi,

ning laiendame enda fantaasia piire.

Vahel tuleb aga jätta südamele

ruumi ka pisaratele,pettumustele

ja kildudele

Oli suvi, kõik oli ilus.
Sa armastasid, sa naeratasid sa hoolisid.
Siis tuli sügis, vihm ja vilu -
Sa jahenesid, kuid siiski tundeid näidata veel proovisid.
Ja siis tuli talv
ja su pisarad ja su süda olid jääs.
Sa ei väitnud, nagu oleksin olnud halb
kuid teadsin, et sinusse neid tundeid enam ei jää.
Saabus kevad ja sa sulasid,kuid mitte enam mulle.
Ma ei suutnud, ja ei suuda ikka tunnistada seda,
et läksid, sest minu juures sulada ei julgend.