Warnings! Hea tujuga mitte lugeda.
 Kõigile emodele maiustuseks
kirjutasin masendusest.
Taas mängib igavuse nukker viis,
ning masendus mind suudleb.
Oh piina, vaeva siis,
kui tuleb ta mu juurde.
Oh elu karm.
  Ei pääsu pole tema käes,
ta kallistab mind õrnalt.
Mu ümber paneb külmad  käed
ja lausub mulle kõrva.
  Oled minu nüüd ja põgenema pääse,
on asjatu su iga püüd.
Kinni püüan sind kui sääse,
tas kõlab masenduse hüüd.
  Sa oled käes mul arm,
ning iial lahti lase sind .
Olgu tahes suur su sarm,
sa igavesti toidad mind,
mu ilus arm.
  Ta mängib mulle viiulit,
nii et lõbisevad lihatud sõrmed.
Ja täidab klaasid riiulil
ning röövib minu õnne.
  Ta kolbas silmad säravad,
kui jälle näeb mind nutmas.
Ja viina unest äratab.
ning naer mu huulilt ruttab.
  Ta sööb mu kurba masendust
ja peale rüübab üksindust.
Ning sellest paisub hiigla suureks  ta
siis loodan et üks kord veel võiks surra ma.
Oh ei mu arm.  
  Mu päevad värvind mustaks ta,
ning ööd on mere karva.
Ei tea kas nutan, naeran ma,
kui naeran seda harva.
   Ta on mu õnn ja õnnetus,
kõik peeglid peksnud puruks,
et ei hakkas silma naeratus
ning mure enam suruks.
   Ta piina keerab sees  
mul kui pistoda,
ma põgeneks ta eest,
kuid varju ei paku ükski koda.
Ei iial, arm.  
  Mu risti teinud rauast ta
ning pähe kibuvitstest pärg,
ta on mu kolgata
kuni maa on verest märg.
  Mu verest lilled sirguvad
ja pisaratega neid kastan.
Kuigi olen juba surnud ma,
end siiski maha matan.
  Ka kirstust pole pääsemist,
seal kahele on vähe ruumi,
hea et ei hinga õhku vist,
muidu  viidaks surnukuuri.
   Siis mulla õrnast embusest
ma tõusen jälle üles.
Ning öö kangest kargusest
uinun tema süles.
  Ta kallistab mind surmana
ning suudlustega salvab.
Mind tihti leiad kurvana,
mu elu arm mind halvab. 

  puhuu I`m so emo. yeah right

Meeldib!