Raske on unustada,
raske, sest minevik seob,
ürita osast alata,
siiski miski kaob.
  Kiviks süda kaob,
kuigi rinnus veel ta taob,
kaotada kõik, ja jätta meelde
minevik, võit, ja valu meeltes.
  Nutta teiste eest,
sest enda silma veest,
saaks miskit muud,
kui puhast suud.
  Jääda endaks ses suves,
rohelisuses uues,
ootates magusat,
ihates soolast.
 Ja miskit veel,
mis loksub klaasi sees,
oh, elu veel,
keeb.
 

Meeldib!