Tume udu ümber voodi
tundub  hõljuvat.
Kas mind siia ilma loodi
tundeid tõrjuma?
  See küll udu moodi,
aga suitsuving on ta.
Süüa mulle toodi,
üks konn ja taldrik ka.
  Konn mu eest
hüppas lauale.
Käis mõte minu seest
ei konna taha ma.
  Hirmust värisedes nagu minagi,
konn laual rikkus ära linagi.
Tema kartis surma,
mina elu vist.
  Talle järgi küll ei  tulda,
ei tule ka mu rist.
Ma voodil ootal mulda
kuus jalga sügavat.
 Kuid ei veel ei lähe,
ei viida ka veel mind,
see kõik sest armastan ma sind.
MAsekas on peal, sest elu ning saatus vihkavad mind.

Meeldib!