Südames kui vanaaegsel kellal vedru on end keeranud maha
ning kell nagu südagi jääb ajas taha.
Süda jääb kaugemale kellast, aega kus olime õnnelikud
nii mu südamest hellast, teen ise kartulipudru.
    Kellas oleva vedru võid uuesti keerata üles
kuid südameverdu katkised jubid mu süles
ei saa kunagi üksteisega kokku,
ei tunne nad eales armastust ,mis siis kui olid nad koos.
  Nii mu süda jääbki mineviku mälestustes uitama,
mõttetult kaotatud aegu tagasi nutma,
kuid mõistus pea edasi elama,
sest elu pööraselt edasi ruttab.
  Nii muutsidki mind südametuks,
lausun ühel sügisõhtul sulle,
Sind armastan samamoodi endiselt,
kuid see armastus kuulub vaid mulle.
Järgmine tuleb seinakellast ning siis elektronkellast ja kunagi ehk veel liiva- ja päikesekellast ning äratuskellast, mida nii meeletult vihkan ja armastan, et suudagi kuidagi otsusele jõuda, mida ma tema kohta täpsemalt tunnen ning ehk kirjutan kunagi ka elukellast ehk sisemisest kellast, mis meie igühe hinges tiksub halastamatult tunde, sekundeid ja minuteid, mis viivad meid järjest lähemale iseenda surmale.

Meeldib! 1