Vihmale, tuulele vastu kindlalt veel seismas on sein,
telefonid siin enam ei vasta, tänavail justkui on lein.
Kuid surnud siis kedagi pole ja elavaid vast mitte ka,
akendes tuled ei põle, ja kolletund lehti keegi ei riisu maast.
Läbi tolm-märja klaasi vaid vaatan
kuis tuul ja vihm peksmas pargipuudelt viimaseid lehti,
jõuluks ei kuuske, ei ehteid, kogukonna pühad siin ammu ei kehti.
Aeg vaid armutult edasi tõttab.
Lumme ehk see aastagi upub väikene küla
ning enne kevadet vabaks ei sula.
Tühjusest ning üksildusest saab rahu
ja keegi enam mu maailma ei mahu.

Meeldib!