Must, valge, must ja tumedad silmad,
ruudud ja ringid ja soojemad ilmad.
Valgemad ööd ja pikkemad päevad,
süda sees lööb, veel kestavad vaevad.
Su lummuses ärkan taas öösiti hilja,
kuu kiirtesse poetan salapisarad tasa,
kuigi mul ammu oled pööranud selja,
sind unustada ei saa ega ka taha.
Must, valge ja must, su tumedad silmad
mind püüavad unenägudes võrku
siis kui jälle avan enda nukrad silmad,
elan uuesti mälestusi nii ilusaid, hõrku.
Kontrastid on karmid une ja ärkvel oleku vahel,
näeks juba lõppu sel valude rahel.
Süda ei anna vist ealeski rahu,
et kõik, mis hea vahel pähe ei mahu.

Meeldib! 1