Raske lumi aknale trummeldab kui trükimasin,
iga helves nagu trummilöök, lõikamas läbi lihast ja luust.
Tuul lõõtsutamas klaasi taga, minu uni habras, kasin,
tekk üle silmade, uue hommiku nii leian eest.
Kaks kassi kui kapsad keerlemas köögis,
kohvitassi read riiulis nii ahvatlevad.
Naabrimees trepiesist väljas röögib,
minu sisemaailm keerleb, päike kahvatumas.
Silmis võileib, soe tass magusa musta veena
toob justkui elu tagasi mu tuppa ja hinge.
Lumesahk jõhkra kiusajana teeb teele,
majade vahel selgelt piiritletud ringe.
Vaikselt algav pühapäev nagu täitukski millegi pühaga.
Kuigi kalender räägib:"Talv veel pikk on ees!"
Tasa unest ärkava väikese külaga,
võib sellisest talvest meeldiva rahu leida mees.

Meeldib! 3