Inim-mõte vaba olemuse sundimine
poeesia raamidesse.
Enese ja keele tundime,
mattutes psüühika kraavidesse.
Kusagilt indiviidi seest
süttib säde,mis loob luuletuse.
Ei pääse autorgi selle eest
mis tulla võib temale pähe.
Võideldes paberi sulega
või klaviatuuri klahvide klõbinas,
mängib ta sõnade tulega
hing loomingu värinas.
Meeletus hulgal on sahtli põhjas praaki,
mis ainult temal on teada.
Lugeja vaid näha saab saaki,
mis autor kiitnud on heaga.

Meeldib! 1