Vihmapilvede vahelt piiluv päikekiir,
loojangu eel punastav taevatiir.
Varsti saab vaadelda tähti,
kui võililli aasa tumedal taustal.
Sarnast sära su silmis kord nähti,
nüüd oled vaid numbrid kaustal.
Tuul tühjail tänaval lennutab kolletunud lehti,
just nagu kord keerlesid mõted su peas,
enam sul seadused, reeglid ei kehti,
oled lahkunute, inglite seas.
Mis muud mul jääbki nüüd loota,
et surmaga ei lõppeks veel kõik,
kuigi teda üldse ei oota,
asetan su hauale õit.

Meeldib!