Siia kiviklibusel rannale jääkülma vette,
siia, kus linnud pesi teevad männi okasale,
siia mere piirile, maa otsale
sel südames liig kauaks piiri tõmmanud ette.
Siia, kuhu lootus ja armastus tulevad surema,
siia vahuste lainete, kivide vahele,
siia, kust kunagi ei saagi ma tulema
tavaellu tagasi probleemide rahese.
Siia, kus loodus ja loodu sulavad ühte
Siia, kus sügistuul vahtralt kiskumas viimast lehte,
Siia, tuule varjust lahte,
vist ei mahugi luuletajat kahte.

Meeldib!