Peakohal puulehed ja lehtede vahelt paistavad pilved,
võrkkiike õõtsutab soe tuul, lõkes krõbisevad sõed helged.
Vaid looduse helid mind hoivad justkui oma süles,
kardan külmas talves ärgata sest unelmast üles.
Punane kera vaikselt vajumas merre-
päikese loojang vist või tõus,
midagi mõnusat ringlemas veres-
asi vast suve sooja jõus.
Aja arvamisest ammugi ei adu ööd ega mütsi
võrkkiikest vist kunagi ei hakkagi saama püsti.
Vaade ja vaikus ning selle laiskuse paiku
kupjalt nuuti või sinepi maiku,
et ajaks pruuni kere sest võrgust välja,
ah silm vajub kinni ehk unes saab nalja.

Meeldib!