Olen justkui lämbumas suveöö soojusse ja su parfüümi,
kuidagi veel võin videvikus tuletada silme ette su volüümi.
Kuigi siin pimedikus ei saa näha su silmade värve,
mälestus neist üleskütab mu meeli ja närve.
Mul sinust jääb suveöös vaid tunnetus ning hääl,
seepärast eriti ei hooligi, kui paar tundi ei näe.
Puude varjust lõke äärde justkui jääl,
jalg ebaledes otsimas rada,
pimedusest ulatad sooja käe,
öelda pole vajagi sõnu sul sada.
Su nägu joonistub valguse vihus
sama pahepalgeliseks kui ööpäev,
midagi tuttavat äratab see minugi ihus.
Pool nägu nähtav, pool peitab end öös.

Meeldib! 2