mulle tundub et pealkiri jääbki selliseks.. :D
Kui teadet tahad, kirjuta kommentaaridesse, mulle ei valmista probleemi tetada ;)
Kui loed siis palun kommenteeri ja hinda kaa :) Kriitika on ka oodatud :)
aga kui kirjutad et ei meeldi siis kirjuta miks ja mida võiksin teha teistmoodi ;)

siis seda ka et ma oskan kyll kirjutada sõna garaaz.. ma tean et see on katusega Z-ga aga mul pole sellist tähte ;) niiet seda palun mitte veaks lugeda! ;)

mhmh muide kui pole aru saada miks gened jälle mängu tuleb siis loe esimest osa ;) siin oli ajahype jälle  ;)                                      Raske on sellest rääkida.

Kell on pool kaksteist. Ma ärkasin viis minutit tagasi. Mu peas keerleb vaid üks mõte. Ma PEAN täna Janariga rääkima, kuid ma ei julge ju. Ma tean et ma teen talle oma jutuga haiget, aga ma ei saa ka teda petta. See poleks tema suhtes aus.
Mulle meenub eilne õhtu. Tants Keithiga, tema armsad pruunid silmad mulle otsa vaatamas ja need suudlused..appi, see ei ole võimalik! Äkki ma nägin vaid und? Ei näinud. Tõestuseks on mu top, mis lõhnab meeste parfüümi järgi. Kuid äkki oleks mõtekas enne vaadata, mis meist Keithiga saab. Ei tea, kuid usun et Keithi kasuks räägib ka see unenägu, mida täna öösel vaimselt kogesin. See oli eriti naljakas. Keith läks millegi peale rängalt närvi ja ei lubanud kellegil ennast puudutada, aga kui mina ümbert kinni võtsin siis ta ei ajanud mind ära. Kõigil unenäo kaasosalistel oli suur küsimärk otsa ees. Keith asus siis selgitama ühe kummalise lausega: "Ta ei ole mu naine, ta on mu tüdruksõber, tema võib." Ma oleks muidugi eelistanud, et ma oleks ta naine, aga noh sellest on veel vara rääkida, me teame üksteist nii vähe veel.
Võib-olla see uni tähendab midagi? Kahtlane, kuid tuleb tõdeda, et minu otsuse tegi see raskemaks küll. Okei, ma teen nii, et kui Keith helistab mulle tunni aja jooksul, siis ma räägin Janariga ja kui ei, siis vaatan enne, mis meist Keithiga saab. Ma helistan vahepeal parem Janarile.

"Tsauks, kuule kuna sa täna töölt lahti saad?"
"Tsau, umbes viie ajal ehk."
"Aga peale tööd kokku saame?"
"No saame, ma tulen kuue ajal sinu juurde."
"Sobib. Näeme siis!"
"Tsau!"
"Tsau."

Kohe kui Gethel oli kõne lõpetanud helises ta telefon uuesti. Ta nägi ekraanil Keithi nime vilkumas ja ilmselgelt oli näha, kuidas ta suunurgad tõusid.

"Jaa, halloo?" vastas tüdruk telefonile.
"Keith siin, tahtsin küsida, et kas sa täna kinno ei viitsi mingi viie ajal või nii?"
"Ma täna ei saa, aga ehk homme, kas homme sobib?"
"Sobib! Homme kell viis?"
"No näiteks."
"Ideaalne, ma tulen sulle siis viieajal järgi!"
"Jään ootama! Tsau."
"Tsau!"

Jään ootama? Mis mõttes nagu? Kas seda oli vaja siis öelda või? Okei, mis tehtud see tehtud, tagasi oma sõnu võtta ju ei saa.
Aga kuna see kõne mahtus tunni aja piiresse, siis ma räägin Janariga.
Nii nüüd dušši alla ja siis poodi.

Pesus käidud võttis Gethel oma koti ja siirdus esikusse, kus ta lükkas lillelise mustriga varbavaheplätud jalga. Haarates veel enne väljumist nagist triinbulise pusa järele suundus ta Selverisse. Tee peal imetles ta suvist loodust. Väljas oli peaaegu kolmekümne kraadine kuumus, päike lõõskas lagipähe ja Gethel vabastas oma parema käe kampsuni alt, surudes selle kotti. Jalutades mööda pikka, musta asfaltteed jõudis ta peagi pärale. Ta astus poodi sisse ja liikus koolitarvetest mööda, toidukaupade poole.

Nii, mis ma siis ostan? Ema on ka mul hea mutt. Jätab aind külmkapi peale kirja, et läheb tädi juurde ja lisab 200 krooni. Oleks võinud vähemalt siis süüagi teha.
Nii.. leib, sai, või, vorst, piim, jogurt ja karp kartulisalatit. No päevakese elab üle küll.

Peale ostude sooritamist seadis ta taas sammud kodu poole. Umbes poole tunnipärast sinna saabudes asus Gethel sööma. Peagi söömise lõpetanud läks ta oma tuppa, pani kella viieks äratama ja ronis voodisse. Varsti ta uinus.

"Getuu, ärka üles!" sosistas Janar tüdruku kõrval istudes.
"Kurat, kas kell on nii palju? Kuidas sa sisse said?" ehmatas Gethel.
"Kell on kuus, ma lubasin ju kuueks siin olla. Kuna keegi mulle ust lahti ei teinud, katsusin ma linki, see oli lahti ja ma otsustasin sisse astuda."
"Issand, ma unustasin ukse lahti," oigas Gethel.
"Õnneks ei juhtunud midagi, aga sul pidid ju mingi jutt mulle olema, või ma sain valesti aru?"
"Ei saanud. Ma tahtsin jah sinuga rääkida."
"Ja millest?"
"Eile kui sa mu koju tõid, helistas Catelyn mulle ja kutsus peole. Me läksime kolmekesi aga tagasi tulime kahekesi.."
"Kas Chrisiga juhtus midagi?" segas noormees tüdruku jutule vahele.
"Ei! Kuula palun ja ära sega vahele!"
"Vabandust," ütles Janar oma hääletooni madaldades.
"Chris ja Catelyn jätsid mu sinna, kuna poiss kellega ma seal tutvusin oli nõus mu ära viskama. Janar.."
"Jaaah..?" vastas ta kõhklevalt, sest polnud kindel, kas ta tahab kuulda seda, mis sealt edasi tuleb.
"Janar ta suudles mind ja see meeldis mulle. See ei olnud mingi ühekordne teema vaid ma armusin temasse. Mul on tõesti kahju!" langetas tüdruk pea.
"Ma mõistan. Ma siis vist hakkan minema nüüd."
"Tsau!?"
"Tsau,"ütles Janar mornilt ja lahkus toast.

___________________________________________________________

Vahepeal juba rahuneda jõudnud Gethel hakkas uuesti nutma.

"Gened, ma kaotasin poisi, kes oli mulle kallimast kallim, ta oli parim keda tahta võis. Keith puges küll mulle südamesse, aga ta oli närakas! Ma soovin, et ma poleks temaga kunagi kohtunud, siis ma oleks veel Janariga koos!"
"Ei, ära piina ennast! Elu läheb ikka neid radu pidi, mida sa valinud ei ole. Sa pead puhkama, tänaseks aitab jutustamisest. Kuhu ma su viin? Koju?"
"Ei! Koju ma ei taha minna! Emal on uus mees ja ta hoolib temast rohkem kui minust!"
"Kuhu ma su viin siis?"
"Vii mind mu tädi juurde!"
"Tule, lähme autosse!"

Noored istusid autosse ja hakkasid sõitma.Sõit kulges senimaani vaikselt kuni Genedil oli vaja teada, kuhu ta neiu täpsemalt viima peab.

"Ja kus su tädi elab?"
"Tegelikult, pane mind seal Elioni ees maha, ma lähen sealt jalgsi."
"Olgu nii. Ma kirjutan sulle igaks juhuks ka oma numbri, ehk sa tahad edasi rääkida mulle kunagi."
"Olgu. No aitäh numbri ja küüdi eest, tsau."
"Tsau. Ja Gethel..?"
"Jah?"
"Ära pelga mulle helistamist, olgu kell kasvõi kolm öösel!"
"Hea küll, teeme nii, tsau!"
"Tsau!"

Mis asja ma nüüd siis teen? Koju ma minna ei saa, sest seal on ema oma kullakesega. Tädi helistaks kohe emale, et tulgu ta mulle järgi ja rohkem sugulasi mul polegi. Kuhu ma ööseks lähen? Mul pole ei sõpru ega lähedasi. Mis ma küll teen?

Gethel jalutas mööda tänavat mäest alla kuni endalegi märkamatult jõudis ta mäe poe ette.

No kui ma juba siin olen, siis ma võin natuke maad ka kuulata ju.

Ta jalutas enda maja juurde lootes, et ema on vahepeal aru pähe võtnud ja selle mehe minema saatnud. Ta hiilis teiselt poolt ridakat maja taha ja kiikas aknast sisse. Ta nägi seal ema diivanil nutmas, kuid ta oli Madise käte vahel.

Tead ema, ma astuks praegusama siit uksest sisse kui seda meest ei oleks! Okei, nagu näha koju pole võimalustki minna. Nii ja mis siis nüüd? Õnneks saan ma garaazi ukse kaudu keldrisse minna ja võtta sealt oma vana jope. See aitab mul vähemalt öö üle elada. Varjualuse leian turult. Just nii teengi.
Kus ma leian midagi, millega garaazi uks lahti muukida? Oh, mul on juukseklamber, vast see ajab asja ära. Jess! See õnnestus! Ma loodan, et ema ei kuula seda, et ma siin askeldan.

"Madis, mine vaata, mis seal all toimub. Garaazi uks kääksus, aga ometigi ma olen kindel, et panin selle lukku."
"Kallis, sa kujutasid seda endale vaid ette."
"Ma olen küll murest murtud, aga mitte hull!!"
"No olgu, olgu ma siis lähen vaatan!"

Põrgu! Okei, kas ma jõuan enne keldrisse kui ta alla jõuab? Jõuan!
Ma ei saa ainult siia jääda, ta võib mu ka siit leida. Ma parem ronin siia riide kappi. Kui jätta siia pilu sisse, siis saan ma vast isegi siin ööbida. Esialgse plaanina see toimiks, aga homme õhtul kui nad töölt tulevad olen ma siit läinud!

Gethel ronis kappi ja uinus.
Ta ärkas purkide klirina peale ehmatusega üles. Ta kolksatas käega vastu kapi ust ja jäi siis lootma, et ema või Madis, kumb seal ka poleks olnud, ei kuulnud teda.
Järgmine asi, mida ta kuulis olid sammud, mis läksid trepist üles ning viimaks tuhmusid üldse.

Nüüd passin veel umbes pool tundi siin, et olla kindel, et nad enam keldrisse ei tule. Oee, ma olen nii kange ja süüa tahaks ka. Edu mulle siis, ma pole just suur kompoti austaja.
Kolmkümmend minutit siin veel kägaras. Kuidas ma selle küll üle elan? Läheb raskeks, aga kõik vaid suurest ettevaatusest.
Telefoni aku hakkab ka tühjaks saama. Seega tuleb seda säästa ja oma aega mõtete korrastamisega sisustada, selle asemel et minigolfi mängida.
Ma ei suudaks kindlasti praegu emale otsa vaadata. Mis näoga seda üldse tegema peaks? Kas kõiges-on-süüdi-su-mehike või anna-andeks-my-bad näoga? Viimast kindlasti mitte! See kõik ei olnud ju minu süü! Mul on alati olnud korralik kasvatus: ema on rääkinud mulle suhetest ja sellega kaasnevast kõik ja rohkemgi veel. Olen langetanud ise oma otsuseid ja küsinud emalt nõu, kui milleski kindel pole. Ema on alati rõhutanud oma tõekspidamisi ja mõned neist on saanud ka minu omadeks. Meile ei meeldi küll sama muusika ega ka samad toidud, kuid põhimõtted joomise, narkootikumide ja suhete kohapealt on meil vägagi sarnased! Sellest pikast ja segasest mõttest jõuan järeldusele, et peaaegu vägistamis ohvriks langemine ei olnud kohe kidnlasti minu süü. Või siiski? Mina ju hakkasin temaga suhtlema! aga ometigi oli ta ju nii veetlev ja sümpaatne, et eluilmaski ei oleks osanud temast midagi sellist arvata. Sõprade kaotus oli küll minu süü, kuid see, et ma kokkuvõttes katuselt alla tahtsin hüpata oli.. Kas oli ikka ema süü? Madise tembeldaks küll süüdlaseks, kuid on see õiglane? Jah on küll! Poleks tema mind ema äraolekul igasuguste solvangutega kostitanud, ei oleks mu alamväärsuskompleks ka nii tugevalt süvenenud, et mul suisa enesetapu mõtted mõlkuma hakkaks. Kuigi see mõte tuli hiljem, on see kogemus üks teguritest! Põhilised on parima inimese ja sõprade koatus ning liigne usaldavus poisi suhtes, kes osutus kurjategijaks.
Ahh! Ma ei taha sellele enam mõelda! Mingilmääral on mul isegi hea meel, et Gened mind hüppamast takistas. Nüüd saan ehk rääkides selle suure koorma oma õlult.

Kui kolmkümmend minutit sisemist heitlust oli möödunud astus ta kapist välja ja istus kompottide ette maha.

Nii mida me siis sööme? Kirssi või ploomi? No kirsiga võib täitsa leppida. Õõh peab see nii hapu olema? Aitab ka sellest jamast. Ei tea kas ema ja Madis on juba tööle läinud? Võiks ju hiilida ja uurida.

Gethel hakkas vaikselt trepist üles minema. Jõudes pärale kuulatas ta enne ning vaatas mõlemale poole, et olla kindel, et seal kedagi pole. Selles osas kinnitust saanud lipsas ta kiiresti oma tuppa, võttis sealt koti, laadija, mõned riided ja raha, mis tal riidekapis pesu vahel oli. Ta käis vannitoast läbi, et võtta ka oma hambahari. Kõik vajalik kaasas läks ta tagant ukse kaudu välja, lukustas ukse enda järel ja lahkus. Teadmata kuhu minna või mida teha kõndis ta lihtsalt tänaval ringi, isegi kartmata kohata oma ema.

"Tsau Gened, Gethel siin, kas sa täna minu jaoks aega leiad? Ma olen valmis edasi rääkima," ütles tüdruk enda lühikeses kõnes Genedile.

Meeldib! 31