Nyyd oli pikk pikk vahe sees, aga saate järjepeale kyll ;)
nädal aega tagasi oleks see juba siin olnd aga mul oli vihik põlvas ja sie olin tartus ning ei saanud lisada:P
Sorri et jälle liiga pikk.. no ja siis nagu kommenteeriga ja hinnake. Kui kritiseerid, sisi kirjuta ka juurde mis nii halvasti oli vms:P                                 Küsimused, mis saavad vastuse.

"Tere. Mina olen Gethel," ulatas tüdruk poisile käe ja jäi siis suu ammuli vaatama hallide silmade ja mustade lokkis juustega poissi.
"Mina olen Simon," surus noormees tüdrukul kätt.
"Niisiis, millega Keith tegeleb, millest mina ei tea," madaldas neiu häält, üritades seda tõsiseks muuta ja võttis samal ajal istet.
"Alustuseks ma küsiks, et kas siiamaani on teil asjad korras? Ta ei hiline kuskile, on alati kättesaadav ja nii edasi?"
"Noh jah, alati kättesaadav ta just ei ole, aga see on ka sellepärast, et ta käib õe last hoidmas," lausus ta Keithi õigustavalt.
"Mis õe last? Meil ei ole õde ju."
"Meil?" ei saanud neiu enam millestki aru.
"Ahjaa ma unustasin mainida, ma olen ta vend ja usu, meil ei ole õde."
"Ahsoo," langetas tüdruk pea kuid siis tõstis selle taas. "Ja kus ta siis oli sel õhtul kui me kinno pidime minema ja ta mulle järgi ei saanud tulla?"
"Järgi tulla? Nagu autoga sa mõtled?"
"Loomulikult autoga, mis seal nii imelikku on?"
"Midagi eriti, peale selle, et tal pole lube. Selge, et auto oli siis tema käes," arutas noormees endamisi, "aga tead, alguses ma kahtlesin, kas ma üldse peaks sulle vihjama, et Keith ei ole mingi unistuste prints, aga nüüd on mul juba hea meel, et ma seda tegin. Sa tundud selline tore ja kena, sulle pole mu venna sugust vaja!"
"Ma tänan, aga ma siiski tahaks teada, kus ta siis oli?" muutus tütarlaps kärsituks.
"Mu vend on tihti seadusega pahuksis. Selleks, et endale taskuraha teenida varastab ta väiksemat tehnikat. Enam levinud on telefonid, digifotokad ja videokaamerad. Mõnikord ka sülearvutid, neid on kergem peita ja nendele on ka turgu."
"Telefonid?" vaatas neid enda vastas istuvale noormehele hirmuga otsa ja neelatas.
"Jah, kas midagi on viltu?"
"Tal oli hiljuti uus mobiil, ütles, et see on asendus telefon kuni tema oma remondis on. Kas see võis ka siis varastatud olla?"
"Tõenäoliselt oligi. Ta on ikka väga julgeks läinud. Varem ta ise ei kasutanud varastatud asju."
"Kas on veel midagi mida ma teadma peaksin?" raputas tüdruk pead, sellest kahe käega kinni hoides.
"Mitte midagi väga olulist. Suurem osa on räägitud, aga üks kysimus küll. Ega sa temasse väga kiinduda ei jõudnud?"
Tüdruk heitis pilgu lauale ja lausus tasa:"Ma jätsin oma poisi tema pärast."
"See oli üks su suurimaid vigu, kuid ehk saad oma eluga edasi minna kui Keithi jätad."
"Miks ma peaks ta jätma? Jah ta varastab, kuid äkki temaga rääkides asi muutub? Äkki ma saan aidata tal eluga järje peale saada!" vaatas neiu lootusrikkalt Simonile otsa, oodates vastust.
"Ta on kõiki oma tüdruksõpru petnud, ma arvan, et sa pole erandiks ja teda on korduvalt aidata proovitud, aga kui ta ise ei taha muutuda ei saa teda ka selleks sundida."
"Ma ei jõua enam infot vastu võtta, anna andeks, aga ma lähen koju," tõusis tüdruk lauast.
"Ma saan aru. Kas ma võin su koju saata?"
"Ei aitähh, ma siit on aind 15 minuti tee minu juurde," lausus tütarlaps sõbralikul hääletoonil ja üritas naeratada.
"Ja Gethel, kas ma võin sinult midagi paluda?"
"Võid."
"Ära Keithile räägi, meie jutuajamisest, eks?"
"Kuid miks?"
"Ta kas eitaks kõike või muutuks vägivaldseks. Seda on ka juhtunud jah," heitis poiss pilgu maha.
"Ta on kedagi löönud?" ei suutnud neid ära imestada, kuna poiss tundus alati nii rahulik.
"Oma eelmist tüdruksõpra jah. Peale seda kui too kõik Keithi kohta teada sai, läks viimane täiesti hulluks ja lõi tüdrukut. Tüdruk läks otsekohe koju ja ta kolis umbes nädal aega hiljem ära."
Tüdruk ohkas ja küsis siis: "Kas koju saatmise pakkumine on veel jõus?"
"On, lähme!"

Noored kõndisid vaikuses Getheli juurde. Olles üsna neiu maja lähedal otsustas ta Simonilt midagi küsida.

"Miks Keithil lube ei ole?"
"Ta saab need alles kahekümne üheselt. Kui ta oli seitseteist, siis ta arvas, et on ilgelt lahe minna isa autoga sõitma, ise joobes olles. Politsei võttis ta vahele ja kohus määras rahatrahvi ning kuna tal lube esitada polnud siis seadis tingimuse et saab need alles kahekümne üheselt teha."
"Kui suurest summast on jutt?"
"Seda ma ei tea, ei Keith ega vanemad ei taha sellest rääkida, aga fakt on see et Keith ise ei pidanud seda kinni maksma."
"Selge, aga kuule, äitähh, et vaevusid minuga kohtuma ja nüüd ka koju saatma."
"Pole tänuväärt, kui tahad kellegiga rääkida, ükskõik millest, sisi helista mulle ja ma olen meeleldi nõus sind kuulama ja aitama," lausus poiss sõbralikult ning lahkus.

Jõudnud koju nägi neiu esimese asjana oma ema üles löödult.

"Ja kuhu teie, proua Merilin Viks minema hakkate?" küsis ta ema käest ametliku hääletooniga.

Merilin vaid muigas sellepeale, läks oma tuppa, võttis sealt punase salli ja pani selle kaela.

"Ema ma küsisin su käest midagi!" ütles tüdruk valjemalt.
"Ma kuulsin. Ma lähen Madisega õhtustama. Sulle tegin muide söögi valmis, pliidi peal on," vastas ta rahulikult tütre küsimusele.
"Okei, lõbutsega hästi!" liikus tütarlaps oma tuppa.

Iseenesest on vahva, et emal ka veel meestele lööki on. No samas ta pole väga vana ju ja kortse on tal ka minuarust vähem kui neljakümne aastasele määratud on. Niikaua on kõik korras kuni see mees meile elama ei tule ja mul mingit karmi isa mängima ei hakka.

"Ma siis lähen!" hõikas Merilin alt katkestades Getheli mõtted ja astus uksest välja.

Viimane asi mida neid kuulis oli ukse sulgumine.

Ei tea, kas emale ei tuldagi järgi? Kõnnib nende kingadega ise kohvikusse? Ei huvitav mees see Madis seljuhul.

Gethel muigas korraks, ärkas siis oma mõtetest ja otsustas Keithile helistada.

...kutsub...tuut-tuut...
"Kinni? Huvitav," lausus tüdruk omaette. "Ei tea kas kavandab järgmist vargust või?"

Viie minuti möödudes valib ta uuesti noormehe numbri.

"Jah," vastas poiss telefonile.
"Tsau, mina siin. Jutt järgmine, ma lähen homme tädi juurde mingil ajal ja jään sinna kaheks nädalaks, ega sul midagi selle vastu ole?"
"Oeh, igatsema ma sind hakkan, aga mida saab mul selle vastu olla?"
"Ma luban, et kui ma tagasi olen siis annan sulle teada."
"No teeme nii. Tsau."
___________________________________________________________

"Nüüd ma järgmisel hommikul läksin tädi juurde ja olin seal kaks nädalat umbes. Tahad sa seda ka kuulda, mis ma seal tegin?"
"Ei pole väga oluline, kui seal midagi tähtsat või huvitavat just ei juhtunud," vastas Gened.
"Ei mitte midagi huvitavat, peale selle, et Keith paarkorda helistas ja ütles, et igatseb mind."
"Okei siis võid sellest rääkida, mis sai kui sa tagasi tulid."
___________________________________________________________

"Ema ma olen kodus!" hõikas neid rõõmsalt üle korteri.
"Juba tagasi?"
"Jah, ma olin niigi kaks nädalat ära ju, kaua ma siis olema pidin?"
"ma mõtlesin, et sa jääd ikka kauemaks."
"Ei viitsinud seal eriti olla ja mu raamat jäi ka koju, aga mul jäi see huvitava koha peale pooleli."
"No olgu, olgu. Tule, ma tutvustan sulle kedagi," nad jalutasid elutuppa. "See on Madis," viipas ema käega mehepoole ja vaatas tütrele otsa, otsides heakskiitvat pilku.
Tütarlaps ulatas mehele käe ja lausus siis sõbralikul hääletoonil: "Tere, minu nimi on Gethel."
Mees ulatas käe vastu ja sõnas: "Madis. Merilin on sinust palju head rääkinud."

Tüdruk ei osanud sellepeale midagi kosta ja naeratas vaid.

"Ma lähen siis oma tuppa raamatut lugema."
"Kuule oota, kas sa poes ei viitsi käia?"
"Ma olen natukene väsinud koju kõndimisest. Kas sobib äkki kui ma tunni aja pärast lähen?"
"No sobib ikka, ma teen niikaua nimekirja valmis mida vaja on."
"Hea küll. Oli meeldiv tutvuda," pöördus ta viisakalt Madise poole ja lippas trepist kiiresti üles.
___________________________________________________________

"Oota, aga praegu ta tundub küll väga meeldiv ja sümpaatne mees olevat," sõnas Gened hämminguga.
"Ära hinda raamatut kaane, vaid sisu järgi!" teatas sellepeale Gethel.
___________________________________________________________

Tunni aja möödudes tuli neid alla, küsis emalt raha ning nimekirja ja läks poodi.
Poe juurde jõudnud nägi ta Janarit teise tüdrukuga käest kinni jalutamas. Ta otsustas juurde astuda ja nendega natukene vestelda.

"Tere, Janar!" tervitas tütarlaps poissi ja vaatas kord Janarile kord tüdrukule, kes poisiga kaasas oli, otsa.
"Tere... Gethel," kogeles noormees, "saa tuttavaks Edriniga, minu tüdruksõbraga. Edrin, see on Gethel, minu eks."
"Tere," ütlesid tüdrukud kooris, pilke vahetades.
"Kuule, kas ma saaksin sinuga kaks minutit rääkida? Edrin, ega sa ei pahanda?"
"Ei, sugugi mitte, minge rääkige pealegi," naeratas tütarlaps ja suudles kallimat suule.

Noored jalutasid eemale ja Gethel alustas juttu: "Eelminekord kui ma sulle uudist teatasin, miks sa ei öelnud midagi? Sa jalutasid minema nagu sul oleks ükskõik olnud."
"Ei mul ei olnud kohe kindlasti ükskõik, aga see oli liiga suur šokk minu jaoks, ma ei osanud midagi öelda. Aga tea, et ma hoolisin sinust väga ja see tegi haiget, mis juhtus!"
"Nagu näha, oled sa sellest päris hästi toibunud."
"Edrin tuli minu ellu alles nädal tagasi," sõnas poiss õigustavalt, "aga mis vahet sel enam on, sul on ju ka keegi teine ja parem."
"Kui nii võib öelda," vastas ta ükskõikselt, "kuule ega sa ei pahanda ju kui ma su tüdrukuga natukene neljasilmajuttu puhun?"
"Ei, miks ma peaks?"

Nad jalutasid vaikides kovikusse, kus Edrin istus.

"Ma jätan teid siis rääkima ja tellin endale kohvi. Edrin, kas sa ei taha mdiagi?"
"Ei, aitähh pakkumast," vastas ta lühidalt.

Janar lahkus ja tüdrukud jäid omavahele.

"Noh, millest sa siis rääkida tahtsid?" küsis Edrin rutakalt ja natuke tõredal toonil.

Meeldib! 9