Pealkirja pole ikka suutnud muuta :D Kellel ettepanekuid, ladugu letti. See osa tuleb pikk ja üsna igav.. samas ka igava lõpuga, aga ma luban et neljas peatükk sisaldab ikka parajas koguses äksonit kaa :D

Kammoon ma kirjutasin seda osa mingi tund aega või umbes nii.. see pidi parajalt pikk tulema.. Nautige! ;)                                          Vanaisa on surnud.

Ma olen maganud vaid kolm tundi. Raske on sellises olukorras sõba silmase saada. Mu vanaisa on surnud. Ma ei suuda seda siiamaani uskuda. Ta suri infarkti. Ema ütles, et ta ei olnud enam oma esimeses nooruses, sellepärast surigi. Mina teadsin vastu vaielda, et alati ei pea infarkti kätte ära surema, aga ema ütles et ta leiti liiga hilja ja siis ei olnud enam võimalik midagi teha. Vanaisa oli väga kallis mulle. Ta õpetas mind hobusega ratsutama, õunakooki küpsetama ja kala püüdma. Seda kõike oleks võinud mulle ka vanaema õpetada, aga tema suri juba siis kui ma veel kahene olin.
Vanaisa juures käisin ma igal suvel. Mõnikord ka talvevaheajal.
Ma austasin oma vanaisa väga. Ma tean, et ma saan need oskused, mis ta mulle õpetas, edasi kanda oma lastele. Eriti tahan edasi pärandada ratsutamise ja kalapüügi oskused, sest neid tuleb teha tasa ja targu. Kiiresti ja kohe ei saa mitte midagi, seda õpetas mulle vanaisa - hallipäine, tumedate, sügavate silmadega, keskmist kasvu mees.

Gethel vaatas korraks aknast välja, langetas siis pea ja kustutas küünla, mille valgel ta istus. Ta ronis voodisse ja üritas uinuda. Peale kümne minutilist vähkremist see tal ka õnnestus.
Hommikul kell 11 ärgates kõndis ta ööriietes alla kööki.

"Hommikust, tütreke!" tervitas teda ema naeratusega.
"Hommikust," vastas Gethel emale mornilt.
"Gethel kullake, ma tean, et see on raske, aga me peame oma eluga edasi minema, ka vanaisa oleks seda tahtnud."
"Ma usun, aga see on raske."
"Jah on, kuid vanaisa oleks tahtnud nii!"

Gethel ampsas võileiba, mille ta emaga vestlemise käigus valmistanud oli ja suundus siis enda toa poole jäädes emale vastuse võlgu.

"Kas sa täna välja lähed?" küsis ema tütrelt lootes saada jaatavat vastust.
"Eks näis, ma helistan Janarile," vastas Gethel kiirelt ja lisas sammule hoogu, et kiiremini ema silma alt minema saada.

Gethel astus enda riidekapi juurde, võttis sealt puhtad riided ja läks vannituppa. Ta lasi vannivee jooksma ise samal ajal riidest lahti võttes. Vannivesi valmis, astus ta vanni ja lõõgastus seal.
Peale vanniskäiku läks ta oma tuppa. Võttis mobiili ja valis Janari numbri.

"Tsau, kas me täna kokku saame?"
"Tsau kallis, sa tundud nii mureliku häälega, kas midagi on halvasti?"
"Kas me saame siis kokku? Ma teeks sulle lühikokkuvõtte kuna ma ei tahaks kaua sel teemal peatuda."
"No saame, ma tulen sulle tunni pärast järgi, kas sobib?"
"Kas sa poole tunni pärast ei saa tulla? Ma suren muidu siia nelja seina vahele!"
"Saan ikka, ole siis valmis, ma lasen signaali kui kohal olen."
"Teeme nii, näeme!" ootamata poisi vastust viskas Gethel toru hargile.

Ta lasi lõhna peale, võttis oma koti ja läks alla. Koridoris lükkas ta plätad jalga ja hakkas uksest välja astuma kui ema hõikas: "Kuhu sa lähed?"
"Ma lähen Janariga välja."
"Mine, mine, ärge aind väga hiljapeale jääge!"
"Ei jää! Aga ema..," lausus Gethel end ümber pöörastes, "kas Janar võib ööseks tulla, kui ta koju ei viitsi minna?"
"Ikka võib!" naeratas ema, andes sellega loe tütrel väljuda.

Gethel astus uksest välja ja võttis betoontrepil istet. Mõne minuti pärast sõitis ette Janar ja kutsus tüdruku autosse. Ta istus autoasse, tõmbas turvavöö peale ja vaatas aknast välja.

"Sõidame palun sinna parki, kus me alati jalutamas käime, " ütles neiu noormehele kurvalt otsa vaadates.

Janar vaatas oma kallimale otsa ja nägi et ta oli rusutud. Ta otsustas vaikida ja alles siis küsimusi esitada kui nad pargis on.
Parki jõudes astusid nad autost välja, istusid pingile ja olid niisama vaikuses.

"Mu vanaisa on surnud," alustas Gethel juttu ja ta põsele ilmus esimene pisar.
"Mul on kahju, kallis," vastas Janar kurval hääletoonil, samal ajal Gethelilt ümert kinni võttes.
"Ta oli..," neiu ei suutnud lauset lõpetada, sest pisarad voolasid juba jälle mööda põski alla.
"Kallis, sa ei pea rääkima, ma tean, et ta oli sulle lähedane!"

Nad istusid seal pargipingil veel oma tunnikese vaikuses.

"Kas ma viin su koju, kallis?"
"Vii ja palun tule ööseks minu juurde, ma juba ema käest küsisin, ma ei tahaks täna öösel üksi olla!"
"Kahjuks ma ei saa täna, ma pean homme varakult ärkama ja ma ei tahaks sind üles ajada."
"Okei, sel juhul vii mind koju!"

Nad läksid autosse, tõmbasid turvavööd peale ja sõitsid Getheli maja ette. Janar suudles tüdrukut hüvastijätuks põsele ja lasi tal minna.

"Gethel kuulake, sa olid oma telefoni koju unustanud ja see aina helises, palun vaata, kes see oli ja helista talle tagasi!" hõikas ema vannitoast tütrele.
"Teen seda!" vastas ta ja kadus kiiresti oma tuppa.

Gethel astus oma tuppa. Vaatas korraks kui sassis see on ja asus oma telefoni otsima. Tuhlates kapi pealseid ja teki aluseid pidi leidis ta selle lõpuks voodi alt. Ta nägi, et Catelyn oli see, kes teda nii rängalt igatsenud on.

"Tsau, sa helistasid mulle, mis mureks?" küsis Gethel sõbrannalt vuristades.
"Ma mõtlesin, et äkki sa viitsid täna Raineri juurde, ta korraldab mingi olemise. Joogid on tema poolt."
"Ma ei tahaks üksi tulla, Janar ei saa täna, ta peab homme varakult ärkama."
"Sa ei tulekski üksi, sa tuled meiega, Chrisil ei ole nagunii selle vastu midagi. Getu paluuun!" anus Catelyn.
"No olgu! Kus ja kuna ma valmis pean olema?"
"Jess!" kiljatas Catelyn, "mäe tänava poe ees kell 21.00, ole valmis! Näeme."

"Ema ma lähen kella üheksa ajal Catelyni ja Chrisiga peole. Aga kuna sinnani on veel viis tundi aega, siis ma teen väikse uinaku. Palun ärata mind kaheksa ajal."
"Teeme nii!"

Ema ajas mind kaheksa ajal üles. Ma panin teised riided selga ja tegin meigi. Otsustasin tumedama riietuse kasuks. Mustad sukad, must seelik, punane särk ja nahktagi sobivad mulle hästi. Kuna otsustasin just need riided selga panna tuli meigile ka tumedat tooni sisse tuua. Silmapliiats lahendas kõik mured. Nüüd istun ma siin mäe poe ees kivitrepil ja ootan oma sõpru ning kahetsen, et pükse jalga ei pannud. Väljas on vinge tuul ja mul on juba tükimat aega kananahk ihul. Tuleks need Catelyn ja Chris ometi kiiremini.

Just nagu Getheli käsu peale sõitiski must Volkswagen poe ette.

"Getu, tule autosse!" hõikas Catelyn katkestades Getheli mõttelõnga.
"Tsau!" ütles ta autosse istudes, üritades midagi naeratuse laadset ette manada.

Noored sõitsid peaaegu et vaikides Raineri poole. Vahepeal küll neiule järgi tulnud sõbrad pärisid, miks ta nii morni olekuga on, kuid neiu vastas vabandades, et ei soovi sellest kõnelda. Kohale jõudes tervitati neid suure lärmiga. Kõigile pisteti alkoholi purgid pihku. Chrisile hele õlu ja tüdrukutele pirnimaitselised siidrid. Ainuke, kes toodu peale nägu krimpsutas oli noormees. Arvatavasti mõlkus poisi mõttes sel hetkel vaid see, mis solki ta siin kõik sisse võib veel juua. Teadagi, et enamus meesterahvad eelistavad tumedat õlut, tumedas purgis, nii ka tema. Kõik liikusid tuppa. Enamus võtsid suuna tantsupõranda poole. Sama tahtsid ka Chris ja Catelyn teha, kuid Gethelyt see mõte ei ahvatlenud. Mõistagi, peale sellist sündmust ei oleks ühelgi oma lähedastest hoolival inimesel tuju laulu ja tantsu lahti lüüa.

"Getu tule ka!" palus Catelyn sõbrannat.
"Minge teie ees, ma tulen järgmise laulu ajal, ma praegu ei viitsi."
"Olgu, aga siis teise laulu ajal kindlasti!" manitses Catelyn sõbrannat naljaga.

Ta jäi sõpradest maha, üksi sinna diivanile istuma. Ta vaatas enda ümber ringi.

Huvitav värvilahendus neil siin. Minu arust ei sobi siinsed toonid üldse kokku. Sinine tapeet, kollane diivan, kiris karva sektsioon.. no kus see kõlbab? Ah eks ise teavad. Mis ütleja mina ikka olen. Samuti on siin peol pealt näha huvitavaid isiksusi. See tütarlaps.. oih vabandust, lõnga kasvanud noormees on päris huvitav. Tema ruudulised tennised lähvad hästi kokku tema pusaga, mis on samasuguse mustriga ja tema mustad kitsad püksid sobivad hästi tema jalgadega. Ei, ei.. ära seisa jalad koos! Tüüp sul on kõverad jalad! Noh, olgem ausad: rulapoistele sobivad tegelikult kõverad jalad ja kitsad püksid. Kuigi see on veel talutav, siis õrnemasoo esindajatel sama asi on päris jube vaatepilt, mida aga üpris tihti peab nii koolis, kui tänaval nägema. Samamoodi jääb silma see temaga samas ringis seisev tibi. Tibi on tegelikult natukene vale sõna tema kohta, aga midagi paremat ma ka nagu ei oska öelda. Imelikud beežid kõrge kontsaga saapad, mille välisküljel ilutsemas karikakart meenutav lilleke ning tugevalt figuuri rõhutavad tumesinised teksad tema puusadel rippumas näevad küll naljakad välja, kuid oleks väär öelda, et need talle ei istu. Kõige rohkem naeruainet pakub mulle aga tema khaki värvi pusa, mis ei sobi antud juhul tema teiste rõivastega üldse kokku, aga ei saa ka välistada, et minul stiilitaju puudub. Pikad brünetid, blondide salkudega, õrnalt laines juuksed tema seljale vabalt langemas on küll vist ainukesed, mis tema humoorikate riietega kokku lähevad. Eriti imestama paneb mind aga fakt, et sellise preililiku välimusega neiu ei oma kotti, kus peaks olema kindlasti sees puudripotike ja juuksehari.

Jällegi katkestatakse tüdruku mõtted. Segajateks olid tema sõbrad, kes tahtsid ta tantsupõrandale vedada. Neiu ajas end sohvalt püsti ning sekund peale seda pidi ta süda seisma jääma, sest seesamune pikkade juustega noormees seisis tema ees ja palus teda tantsupõrandale.

"Tere, mina olen Keith. Kohe algab uus laul. Kas sa tahaksid tantsima tulla?"
"Ega teil selle vastu midagi ei ole, kui ma teen enne temaga ühe tantsu ja siis ühinen taas teiega?" vastas Gethel.

Chris ja Catelyn vastasid kooris eitavalt, kuid samas heitsid ka neiule hoiatava pilgu ning naeratasid kõhklevalt Keithile tantsuloa kinnitamiseks. Gethel üritas sellest mitte välja teha ja hingas sügavalt sisse, et eemaldada tusane olek ja liblikad enda kõhust. Kehvavõitu olek andis küll järgi, kuid mitte liblikad. Ta oleks kindlasti ka edasi mõtisklema jäänud, millest need tingitud on, sest ta ju õieti ei teadnudki seda tüüpi, kuid noormees ei lasknud tal seda teha ja jätkas jutuga.

"Mis sinu nimi on?"
"Gethel olen," tõi ta kuuldele lühikese vastuse kuna tahtis pääseda oma mõtete maailma.

Nad suundusid teise tuppa, kus ka vaid mõne meetri kaugusel neist Getheli sõbrad ennast muusikarütmis liigutasid. Terve loo vältel ei saanud neid oma silmi sellelt kenalt poisilt. Ta aina uuris tema näo eripärasusi ja naeratas alati, kui oli midagi erilist, kuid armsat leidnud. Noormehe teravatipuline nina passis hästi kokku tema peenikeste huultega, mis olid naeratades nagu pisikesed kriipsukesed. Säravad, tumepruunid silmad tugevdasid mustade juuste kontrastsust ja seda heas mõttes. Keith oli väga ideaalilähedane iga teismelise tüdruku unistusele, kuid ometigi oli üks segav faktor, tütarlaps oli hõivatud. Kui see laul oli lõppenud läks neid oma tuttavate juurde tagasi tundes nooruki pilku teda saatmas. Sõpruskond veetis mõnusalt aega tantsides ja vahepeal ka puhates koos kosutavate jookidega. Peale viimast pausi, kui nad jälle tantsima suundusid astus Keith taas nende juurde ja päris, ehk võib ta neilt Getheli röövida. Väikse kõhkluse peale lubati tal siiski seda teha.

"Me hakkame koju minema, kas sa tuled meiega?" küsis Chris Gethelilt kui kell hakkas juba südaööle lähenema.
"Oi, me oleme siin juba oma nelikümmend viis minutit tantsinud. Ikka tulen jah," vastas ta.
"Tegelikult ma võin su ise ka koju viia," sekkus Keith nende vestlusesse, "ma lähen ise umbes tunni pärast koju ja ma tahaks, et sa selle aja koos minuga siin veedaks."
"No sobib, seega ma saan Keithiga, aga räägime homme, eks!?"
"Jah, räägime homme," vastas Catelyn sõbrannale kerge pettumusega ja nad lahkusid Chrisiga.

Kohe kui neiu sõbrad lahkunud olid, küsis nooruk, kas ta puhata ei tahaks. Kui neid oli nõusoleku andnud liikusid nad diivanile istuma. Keith pani käed ümber tüdruku, tõmbas teda õrnalt lähemale ja suudles. Neid tõmbus korraks eemale, kuid peale hetkelist silmapööritust suudles teda juba ise. Mõne aja möödudes tõusis Keith krapsakalt püsti ja tegi tütarlapsele ettepaneku veel mõned tantsud teha. Nad tantsisid seal kuni kell sai üks ja rahvas ilmselgelt ära vajuma hakkas. See aga ei ole ka imekspandav sellise alkoholi koguse juures. Üsna kindlalt võib sellist olemist nimetada läbuks, mis sarnaneb nendele, mida ameerika keskkooliealised korraldavad.

"Lähme ära koju?" küsis poiss tüdrukult.
"No lähme!"

Nad istusid autosse. Tõmbasid turvavööd peale ja hakkasid sõitma.

"Kus sa elad?"
"Mäe poodi tead?"
"Ikka!" vastas Keith muiates, samal ajal Gethelile otsa vaadates.
"Peale mäe poodi tuleb üks kurv vasakule, sealt ära keerates sõida vaid otse, kuni ridakateni välja."

Ülejäänud aja sõitsid nad vaikuses kuni jõudsid Getu maja ette. Suur kuuepoksiline, punase viilkatusega ridaelamu paistis juba kaugelt silma.

Kui auto oli peatunud muutus Gethel natuke kurvaks, kuid söendas siiski suu lahti teha: "See jäi ühekordseks teemaks, onju?"
"Ei pea tingimata jääma," vastas noormees kelmikalt silma pilgutades.
"Okei, ma siis lähen, tsau!" ütles neiu ja hakkas autost välja astuma, kuid noormees takistas teda, tõmmates ta tugevalt enda poole.
"Kas me kohtume veel siis?" esitas noormees neiule küsimuse, kuna polnud asjas selgust saanud ja surus oma huuled tüdruku omade vastu.
"Ma kirjutan sulle oma numbri, helista mulle, võib ju mõnikord kokku saada!"
"Aitähh!"
"Nüüd ma küll lähen, tsau!"
"Tsau!"

Olengi kodus. Mis nüüd? Hamba pesu! Appi ma olen hulluks läinud! Mul kumab peas vaid tänane õhtu. Mis asja hambapastat ei olegi või? No fine siis jäävad täna kikud pesemata. Ma ei tea enam mida teha. Ma hoolin Janarist väga, aga mulle meeldis ka see suudlus Keithiga. Mis ma nüüd teen siis? Ma ei saa Janarit petta, ta on liiga hea minuga olnud. Ma räägin temaga homme. Ma loodan et ta mõistab mind. Head ööd Keith!

Meeldib! 45