Kui teadet tahad uuest osast kirjuta see kommentaari.. kindlasti ära unusta hindamast ja kommenteerimast. Kui ei meeldi, siis põhjenda miks ;)

                          Mälestused, mis kipuvad korduma.

"Kuule ära võta nüüd mingit kaitsepositsiooni sisse eks! Ma ei tahtnud midagi halba öelda või teid lahku ajada," lausus Gethel ennast õigustaval rahulikul hääletoonil.
"Mida sa siis öelda tahtsid?" oli Edrin üllatunud.
"Tahtsin sulle vaid öelda, et sa hoiaks Janarist kümne küünega kinni kuna ta on tõesti parimatest parim."
"Ära muretse, ma teen seda!" oli Edrin juba lahkem.
"Okei Janar juba tulebki. Ma lahkun siis. Olge tublid. Tsau!" olid neiu viimased sõnad enne kui ta lahkus.

______________________________________________________________________

"Kas sa väsinud ei ole veel?" küsis Gened neiu käest.
Tütarlaps haigutas ja lausus siis: "Natukene olen küll tegelikult."
"Aga äkki siis tänaseks lõpetame, homme õhtul kui ma töölt tulen räägid edasi."
"Okei," tõusis neid diivanilt, "head ööd!"
"Head ööd!"

Kui Gethel järgmisel hommikul ärkas, oli ta esimene mõte, et ta peab poes käima ja midagi süüa ostma. Kindlasti oleks ta ka külmikust midagi leidnud, aga tema põhimõte oli mitte teistekulul elada. Kuna ta oli vaid mõned päevad noormehe juures olnud, ei teadnud ta veel, kus siin lähimad poed asuvad. Ta otsustas, et peab väikse jalutuskäigu tegema ja olukorda uurima. Ta sättis end valmis ja asus teele vaadates koguaeg enda ümer ringi, et midagi kahe silma vahele ei jääks. Peagi suure otsimise tulemusena jõudis ta Konsumini.

Appi, mis pood. No okei, eks tuleb leppida sellega. Lähme vaatame siis, mida siin ka müüakse.

Tütarlaps kõndis poes sihitult  ringi hoolega enda ümber vaadates. Ta ei teadnud, mida osta kuna valik oli suur, kuid lõhet nähes, teadis ta täpselt mida ta Genedi juures valmistama hakkab. Saanud oma kaubad, maksis ta nende eest ning liikus väljapääsu suunas. Neid ei jõudnud veel väljuda, sest ta nägi Keithi ning tardus paigale, mõeldes mida teha või kuidas poest minema saada nii, et viimane teda ei märkaks. Sellist varianti kahjuks ei olnud, kuna poel oli vaid üks väljapääs. Ta vaatas enda ümber ringi ja nägi ajalehe korvi. Ta astus kiirete sammudega korvi juurde, kahmas sealt ajalehe ja jäi seda seina äärde lugema, lootes, et Keith teda ei märka. Kuid ta eksis.

"Tere Gethel, kas sa arvad, et ma ei tunne sind ärakuna sa varjud ajalehe taha?"
"Kuule lootsin jah! Ma lähen nüüd!" sõnas neiu ja hakkas väljapääsu poole liikuma.
Keith takistas teda käsivarrest kinni haarates ja lausus siis: "Oota ma tahan sinuga rääkida!"
"Ära puutu mind! Mina sinuga ei taha!" ärritus tütarlaps veelgi rohkem, rebis end poisi haardest lahti ja jooksis poest välja.

Niipea kui ta poest võimalikult kaugel oli lõpetas ta jooksmise ja rahunes, kuid siiski kiirendas sammu, et kiiremini Genedi juurde jõuda. Jõudes kohale keeras ta ukse värisevate kätega lahti ja sulges selle enda järelt. Ta läks kööki, paigutas toiduained oma kohale ja suundus elutuppa. 

"Täiesti hullumeelne! Või tema tahab rääkida? Ei tea küll millest? See nagu pole suhe, mida siluda saaks! Issand, ma olen nagu hullumeelne räägin iseendaga! Ahh vahet pole, keegi nagunii ei kuule! Mis ma teen? Lähen sinna tagasi? Ma olen loll, aga ma pean seda tegema!"

Neiu heitis korraks pilgu tema vastas olevale seinakellale, haaras tuuleka ja lahkus. Ta lisas tempot et kiiiremini kohale jõuda. Ta ei tahtnud minutitki plaanitust hiljem sinna jõuda. Kohale jõudes vataas ta kõige pealt parklasse ning veendudes, et seal Keithi pole, astus ta poodi sisse. Saanud vaevalt teha mõned sammud, vaatas talle noormees otsa.

"Unustasid soola osta või?" iroonitses poiss.
"Sa oled meil nii tark," vastas tüdruk samaga.
"Miks sa tegelikult tagasi tulid?"
"On sel tähtsust?"
"Kas minu pärast?"
"On sel tähtsust?"
"Jah."
"Miks?"
"Ma tahan sinuga rääkida!"
"No räägi!"
"Lähme istume sinna pingile, siis me ei jää kellelegi ette."
"Niisiis, millest?"
"Gethel.. Anna mulle too õhtu andeks, ma olin purjus ja.."
"Sa palud vabandust? Äkki seletad lähemalt, mille eest? Kas nagu valetamise, minu peale karjumise või .." neid ei suutnud isegi lauset lõpetada.
"Terve selle õhtu eest. Praegu ma mõtlen, et mis õnn, et Simon vahele tuli, kuid sa ju saad aru, et ma polnud too päev kaine!"
"Ma saan aru, kuid ma ei saa sulle sellist asja andestada! Praegu sa kindlasti arvad, et mul on kerge siin sinu kõrval istuda, kuid sa eksid! Ma ei suudaks ennast kunagi sinu seltsis turvaliselt tunda! Anna andeks, ma ei tea isegi, miks ma siia tagasi tulin!" neid puhkes nutma ning lahkus.

Närvilisel sammul Genedi juurde jõudnud tüdruk suudnus otsejoones vannituppa ennast värskendama ning peale seda magamis tuppa. Ta heitis voodisse ning peale mõne minutilist kella vaatamist ta uinus.
Sel ajal, kui tütarlaps magas, oli Gened koju jõudnud.

"Ei!" karjatas Gethel ja ehmatas üles.
Gened jooksis tüdruku tuppa ja võttis pisarates tüdrukul ümbert kinni ja küsis: "Mis juhtus? Kas kõik on korras?"
"See päev, see kordus mu unenäos. Ta tuli lähemale ja..," ta ei sutnud oma lauset lõpetadagi vaid puhkes veelrohkem nutma.
"Mis kordus? Mis juhtus?"

Meeldib! 17