Eelviimane osa, viimane osa tuleb homme ;)
Kriitikat pole mõtet enam anda väga :D Ma tean isegi juba mis mu PEAMISED vead on :D

Tuletan meelde et pikk ______ on vahekriips, kus jutt läheb teise aega.. Jätke see meelde.. see ju nii mitme osa vältel olnud..                                 Tundub, et kõik saab veel korda.

____________________________________________________________________

"No ja nüüd tulid sina ja päästsid mu ära."
"Õudne mõelda mida sa läbi oled pidanud elama. Muide ma tegin toidu valmis, lähme sööme ja siis räägid edasi," tegi Gened ettepaneku kuna ei osanud midagi kosta.
"Ega mul suurt midagi enam rääkida pole, mingeid mõttetuid vahejuhtumeid võin ju kajastada."
"No vaatab, mis siis teeme!"

Noored läksid kööki ja asusid kõhtu täitma. Kui nad söömise lõpetanud olid läksid nad elutuppa nagu neil juba kombeks oli, kuid seekord ei hakanud nad mitte rääkima, vaid telekat vaatama. Sealt tuli mingi õudusfilm, mida mõlemad vaadata tahtsid.
Film oli juba mõned minutid kestnud kui Gened libistas oma käed Getheli piha ümber ja tõmbas ta endale ligemale. Tüdruk keeras selle liiutuse peale pead ja vaatas noormehele küsivalt otsa. Noormees tegutses hetke emotsioonidest lähtuvalt ja suudles neidu.

"Mis see nüüd oli?" küsis neid poisi käest silmnähtavalt särades.
"Gethel sa meeldid mulle juba esimesest silmapilgust peale."

Tüdruk tõusis sellepeale diivanilt ja kõndis oma toa poole.

"Anna andeks Getu.." hõikas ta tüdrukule järele.

Kurat nüüd ma keerasin küll kõik kihva. Mul on kõrvaltoas ülikena kutt, kes meeldib mulle ja kes just tunnistas, et mina talle ja ma kõnnin lihtsalt suvalt minema? Oh mind küll, kuid kas mulle saab pahaks panna, et pärast kõike, mis on juhtunud ma ei taha mingit suhet. Ma parem lahkun siit.

Neid hakkas asju kokku panema. Suurt kotti tal ei olnud, seega oli ta mõne minutiga valmis, kuid enne kui ta uksest välja sai astus Gened sisse.

"Getu anna..." katkestas noormees oma jutu ja jäi tüdrukule otsa vaatama. "Kuhu sa lähed? Kas minu liigne avameelsus pani su lahkuma?"
"Ei, ma olen liiga kaua siin olnud ja on aeg tagasi oma elu peale pöörata."
"Sa lähed siis koju?" tundis poiss juba hetkeks kergendust.
"Ei tea veel, vast kah."
"Kas ma saaks vähemalt su koduse aadressi?"
"Ei, ma ei taha, et sa mind otsima tuled, aga tea, et ma olen väga tänulik selle kõige eest. Hüvasti!"

Tüdruk lahkus majast ja kõndis esimese bussipeatuseni,  mida ta silmapiiril näha võis. Ta vaatas kordamööda kella ja sõiduplaani. Veendudes, et buss tuleb peagi istus ta jahedale puupingile ja jäi sõidukit ootama.

Kuhu ma lähen? Kas koju? Seal on ema, kes minust ei hooli ja Madis, kes mind vihkab, kuid samas pole mul ka sõpru, et kuskile öömaja saada. Okei ma lähen koju, võib-olla on ema muutunud selle ajaga.

Kui buss saabus, astus ta sisse ja võttis üsna ees pingil istet. Mõnekümne minuti pärast jõudis ta pärale ning jätkas teed jalgsi. Kui ta oli maja juurde jõudnud hingas ta süavalt sisse ja astus karmil sammul trepist üles. Neiu katsus linki, uks oli lukus. Tüdruk hakkas võtit otsima kuid uks juba avanes.

"Tütreke kallis, kus sa olid, me Madisega nii muretsesime."
"Ma parema meelega ei räägiks sellest. Kui ma tohin, siis ma käiks pesus ja läheks magama."
"Muidugi tohid. Mine, mine, eks meil on homme ka aega ju rääkida," oli ema lahke.
"Ausalt öeldes ei tahaks ma sellest üldse rääkida, ei täna ega homme - mitte kunagi!"
"Gethel sa ei tohiks emale vastu haukuda," sekkus Madis.
"Tere Madis, sa pole ka karvavõrtki muutunud," sõnas vaid neid ja läks oma tuppa, et võtta sealt ööriided ja siis pesema minna.

"Sa ikka pidid midagi ütlema, alles ta tuli ju koju," ärritus Merilin.
"Anna andeks kallis, ma tahtsin lihtsalt, et ta räägiks sulle, kus ta oli, ma ju nägin milline närvipundar sa olid kui teda kodus polnud," vabandas Madis.
"Ah vahet pole, edaspidi oled tasa! Kui ta tahab, küll ta siis räägib!" sõnas vaid naine ja lahkus mehe seltskonnast.

Einoh see nüüd küll minu süü ei ole, et ma niikaua ära olin! Aga tundub, et mamps on vahepeal aru pähe võtnud.

Neiu käis dušši all ära ja puges põhku nagu ta emale öelnud oli.
 Järgmine päev ärkas tütarlaps ehmatusega uksekella peale. Ta tõmbas hommikumantli selga ja sammus ukse poole.

"Sina siin? Kuidas sa teada said, et ma siin elan?"
"Tegin natuke uurimustööd, see aga las jääda saladuseks," sõnas ukse taga seisnud Gened kavalalt.
"No astu sisse siis," kutsus tütarlaps lahkelt poissi edasi, "istu siia, ma lähen panen kipelt riidesse."

Neid jooksis trepist üles oma tuppa ja asus riideid vahetama. Leidnud sobivad rõivad läks ta alla tagasi ja istus noormehe kõrvale.
 Nad vestlesid pikalt kuni saabusid koju tüdruku ema ja Madis.

"Gethel, sul jälle uus mees, sa oled ikka väga..." katkestas Madis oma jutu poole pealt.
"Noh, mis ma olen? Noh ütle välja!" karjus Gethel valjult.
"Kergemeelne.." lõpetas ta siiski oma lause.
"Oo, milline viisakas vaste sellele, mis sa tegelikult öelda tahtsid," iroonitses neid.
"Välja siit!" sekkus Merilin, "võta oma seitse asja ja kao mu silmist!" oli naine juba oma endise kallima peale vihane.
"Aga Merilin..." üritas mees end järjekordselt õigustada.
"Sina minu tütrega nii ei räägi, on selge? Ja nüüd käi välja!" karjus ta edasi.

 Kui mees läks üles oma asju pakkima, viskas ema oma kompsud maha ja kallistas tütart tugevalt.

"Anna andeks, et ma nii pime olin! Minu süü oli su kodust ära jooksmine!" hakkas Merilin pisarsilmi tütrelt andeks paluma.
"Ei see ei olnud sinu süü ema, see oli Madise ning veel mõndade tegurite süü!"
"Oeh - elu õpetab, kas sa andestad mulle?" kordas naine oma eelmist küsimust, kuna ei saanud sellele vastust.
"Mul pole sulle midagi andestada," lausus neid emale.

Samal ajal tuli Madis oma suure kohvriga alla ja lahkus teistele otsa vaatamata.
 Mõned minutid hiljem arvas ka Gened, et peaks lahkuma.

"Ma lähen ka siis nüüd."
"Ei, ära mine," lasi neid ema lahti ja sirutas käe Genedi poole, et viimane jääks.
"Oeh kui rumal minust, ma siin pillin ega ole jõudnud ennast veel tutvustadagi. Mina olen Merilin Getheli ema!" ulatas naine käe nägusa noormehe poole.
"Gened," tutvustas end noormees lühidalt.
"Okei, ma jätan teid nüüd omavahele ja lähen süüa tegema," vabandas ema aneratades ja lahkus.

Tüdruk juhatas poisi oma tuppa ja nad hakkasid muusikat kuulama. Nad lihtsalt istusid armsalt üksteise kaisus ja keskendusid kuulatavale. Neil polnud tarvis millegi muu peale mõelda - kokkuvõttes oli ju kõik korda saanud.

Meeldib! 15