Järjeka viimane osa siis. Nautige. :)

Ja veel yks teade: Enne ei alusta ma uut juttu, kui ma pole selle jutu korrigeerimisega yhelepoole saanud ja seda õpetajale lugeda andnud.. :P Lihtsalt on vaja et eestikeele õpetaja selle kriitilise pilguga yle vaataks ja ytleks kui sitt see on :D:D

                                      Kümme kuud hiljem

Kõik on nii hästi: me kolisime Genediga kokku, emale meeldib oma väimees väga ja mina olen teist kuud tita ootel. Kuigi meie finantsolukord ei ole kiita, rõõmustas Gennu väga kui uudist kuulis. Me mõlemad õpime hetkel. Tema ülikoolis arhitektuuri ja mina lõpetan üheteistkümnendat klassi täiskasvanute gümnaasiumis. Samuti käime me mõlemad tööl kuni laps pole sündinud. Õnneks on meil ka emad, kes alati kahe käega nõus aitama.
Kõige krooniks oleme me Genediga kihlatud. Me oleme vaid pool aastat koos elanud, kuid mulle sai selgeks, et tema on see ainus ja õige. Kihlus oli meil ka päris uhke. Gened viis mu sinna katusele, kust ta mu pea aasta tagasi päästis. Alguses ma ehmusin, et mida me seal teeme, kuid kallim rahustas mu maha ja palus end lihtsalt usaldada. Arvestades asjaoluga, et tema mu sealt päästis, ei näinud ma põhjust, miks ma poleks pidanud seda tegema. Gened juhtis mu sellele samale pingile, kus me ka too õhtu istunud olime, ning võttis välja veini. Ma ei saanud isegi päris täpselt aru, kust ta selle välja võlus, aga ju see oli siis seal lähedal. Jõime valget veini ning nautisime õhtut. Kui ma tegin ettepaneku, et võiks minema hakata juba, siis ta palus veel viis minutit oodata. Tahtsin oma sõnaga nõusolekut anda, kuid ta vaigistas mu suudlusega. Sain aru, et pean tasa olema. Mõne minuti pärast lendasid kolm raketti taevasse. Ma ei saanud esmapilgul aru, miks neid kolm oli, kuid arvan, et nüüd olen saladuse jälile jõudnud. Peale rakettide paukumist, lausus ta need kolm maagilist sõna, mida paljud tüdrukud ootavad pikisilmi, et nende armsamad lausuks. Vastasin samaga ja järsku võttis oma nahktagi taskust välja karbikese, kus ma arvasin alguses kaelaketi sees olevat. Üllatus oli suur kui ta selle avas ja sealt paistis valge kivikesega hõbedakarva kihlasõrmus. Ja järgmised maagilised sõnad, mida iga noor naine ootab sõrmusega kaasnevat. Ta lausus ka need nagu kord ja kohus ning ma nõustusin. Nüüd saan peagi proua Karinguks.

Getheli mõtted katkestas ta kihlatu, kes oli tasakesi tüdruku seljataha hiilinud ja nüüd juba käed ümber piha libistanud.

"Tere kallis," tervitas neid kallimat soojalt.
"Kas sa väljasõidule tahaksid minna?"
"Ja kuhu me sõidaks?"
"No läheks käiks Otepääl mu emal külas."
"Siis muidugi lähme, sa pole teda juba tükk aega näinud ju," nõustus Gethel.

Noored läksid autosse, kinnitasid turvavööd ja asusid teele.
 Jäänud veel 10 kilomeetrit tuhises neile vastu seitsmenda seeria BMW, mille sõidukiirus võis olla pealt näha nii 150 km/h või üle. Gened proovis kõrvale manööverdada, kuid selleks oli liiga hilja. Kuna neiu oli sõidu ajal magama jäänud sai ta vaid loetud sekundid enne õnnetust aru mis toimub ja ei jõudnud reageerida.

Ma leban siin haiglas ja mõtlen, mis Genedist sai, mind ei lasta praegu tema juurde. Kõige jubedam on see, et ma kaotasin lapse ja me ootasime teda nii väga. Ulun siin praegu nagu segane ja loodan et Gened toibub, siis jääks mulle vähemalt alles kõige kallim, keda ma mittemingil juhul kellegi teise vastu ei vahetaks! Teismeliste tüdrukute suust võib neid sõnu palju kuulda, aga mina ei ole enam teismeline ja need pole ka tühjad sõnad! Ma tõesti armastan seda meest! Järjekordne pisar tekib mu põsele ja sellega kaasneb jälle mõte, et ma kaotan oma armsama. Ma tean, et ma ei tohiks nii pessimistlikult mõelda, aga ometigi oli ju tema roolis! Ja kui midagi hullu ei oleks siis lastaks mind ka tema juurde.
Ma ei jõua enam endale asju raskeks mõelda! Ma pean Genedi juurde pääsema ja teda nägema!

Tüdruk lükkas tilgutit enda kõrval ja sammus vaikselt edasi. Ta läks valvelaua juurde ja nõudis, et ta saaks noormeest näha. Suure tõrelemise ja vaidlemise peale soostus arst siiski neidu poisi juurde viima.

"Ta on praegu koomas," lausus doktor tüdrukule.
"Ja kaua ta paranemine aega võib võtta?"
"Seda ei oska ma teile kahjuks öelda."
"Kas on ka võimalus, et ta enam ei ärkagi?"
Noormehe raviarst, dr. Aatom, muutus natuke tõsisemaks, kuid suvatses siiski vastata: "Tõsi, seda võimalust ei saa välistada."
"Kallis palun ärka üles, minu pärast," sõnas tütarlaps ja ta põsele ilmus pisar.

Neid veetis kümme minutit kallima voodikõrval kui tuli haiglaõde ja palus tal oma palatisse tagasi minna.
 Päev hiljem, kui Gethelile hommikusööki toodi kõnetas teda üks medõdedest.

"Kas teie olete Gened Karingu kihlatu?"
"Nii see on."
"Ma saadan arsti teie juurde selgitama ta olukorda."

Möödus mõni minut kui doktor tuligi.

"Mul on kahju preili Viks, kuid Gened Karing suri kümme minutit tagasi," teatas tohter tüdrukule kurvastusega.
"Ma tahan näha teda!" nõudis neid kindlameelselt.
"Kahjuks ei ole see võimalik."
"Mismõttes ei ole võimalik? Ma ei saa oma kallimaga hüvastigi jätta?!" ärritus Gethel.
"Ma lähen uurin, mis teha annab," lausus seepeale doktor ja lahkus.

Kui arst oli lahkunud puhkes tüdruk nutma. Ta meenutas noormehega koosveedetud aegu, mis ta õnnelik oli olnud.

"Te võite nüüd ta juurde minna."
Aitähh," Gethel kogus end natuke ja läks siis oma kihlatu juurde. "Hüvasti kallis," neid suudles kallimat laubale ja lahkus, ta lihtsalt ei osanud midagi rohkemat öelda.

Ta läks oma palatisse, kakkus endalt tilguti küljest ning pani riidesse.

"Kuhu nüüd minek?" küsis õde, kes oli just tulnud talle süsti tegema.
"Ära. Ma ei jää siia enam kauemaks!" tütarlaps lahkus haiglast.

Tüdruk jalutas mööda pikka tänavat aina edasi, kordagi tagasi või enda ette vaatamata. Õigupoolest poleks sel mõtetki olnud - ta silmad olid pisaratest liiga udused, et midgai näha. Ta jätkas oma teekonda rahulikul sammul kuni jõudis selle sama majani, mis tal juba tuttavaks oli saanud. See oli sama maja, mille katuselt ta mõned kuud tagasi oli alla tahtnud hüpata.

Ta heitis pilgu katusele ja sõnas omaette: "Varem päästsid sina mu siit, kuid nüüd pole enam inimest, kellele ma korda läheks."

Tüdruk jooksis samast trepikojast sisse ning suundus katusele. Jõudnud kohale sammus ta aeglaselt ääre poole.

"Elu läheb edasi," sõnas vaid tütarlaps ja hüppas.

Meeldib! 15