Reeglid on endiselt lihtsad. Et kommenteerige ja hinnake vastavalt meeldivusastmele. Kriitika võtan avasüli vastu, niiet KRITISEERIGE! :) Ma tean, et ma ei ole veel valmis kirjanik, aga ma pürgin sinnapoole, et mul oleks võimalikult vähevigane jutt. :) Nimede kohapealt nii, et ainult Marko ja Sandra on sellised "Eesti pärased" ja viimast saab hääldada ka edukalt inglise päraselt ;) Järgmises juhtumis nagunii Markot enam ei ole, niiet see viga saab parandatud. Oletage niikaua, et Marko on Eestlane, kes on tulnud tööd tegema Rainwoodi. Kõik tegevus toimub välismaal, aga kui ma selle Inglise keelde ümber kirjutaks, siis oleks nii mõnelgi raskusi lugemisega, halvemal juhul minul kirjutamisega. :) Veel lisan, et kuigi jutt võib sarnaneda mõnele krimisarjale, siis mõte on ikkagi minu oma ja täiesti ise ka kirjutatud. Selle juhtumi puhul Marko lihtsalt täiendas mu mõtteid. :) Ilusat lugemist! :)
Tegelikult on nii, et ega ma väga enam teatada ei viitsi. Mingi kui esimest korda juttu promosin, saatsin 168 kirja välja, teise osapuhul veits alla saja, et see on tegelt päris väsitav. Et teadet saada on sul kolm viisi. 1. lisa mind tähelepanu listi ja seadista teadetest endale vastav teade. 2. sama on sõbralistiga. 3. Kirjuta kommentaar. Sest need, kes kommenteerivad, saavad teate postkasti. Kui sa aga ei soovi teadet, siis kirjuta mulle (kas siia või postkasti) et ma ei pea sulle teadet saatma. Kaks lugejat on seda varianti kasutanud ;)

III osa

„Tõesti? Rääkige siis ometi!” nõudis Sandra.

„Tal on teine fotoateljee Bluebear Canyoni tänaval,” sõnas Christian sama rahulikult, nagu tal oleks täiesti ükskõik.

„Teate te selle täpset aadressi?” jätkas Marko.

„Kohe otsin,” tõi küsitletav kuuldavale lühikese vastuse ja kadus kõrvaltuppa.

Samal ajal, kui mees ära oli, vaatas Sandra toas ringi ning märkas seinal must-valget aktifotot küsitletavast ja tema abikaasast. A4 mõõtu foto oli raamitud kirsipuust raami sisse ning naelaga seinale kinnitatud.

„Niipea, kui Christian saabus, esitas Sandra talle foto kohta küsimuse: „Härra Parker, kes teist selle pildi tegi?”

„Henry,” tunnistas mees ja keeras pead langetades selja.

„Härra Parker, kas te teadsite, et te naine petab teid?” küsis Marko ettevaatlikult.

Mees ei jõudnud vastatagi, kui tuppa astus pealtnäha viie aastane poiss, kes puges isa kaitsvasse haardesse ja küsis tasasel häälel: „Issi, kes need on?”

Mees laskus kükakile, vaatas pojale silma ja lausus: „Need on inimesed, kes uurivad, mis emmega juhtus. Mine oma tuppa mängima, ma räägin veel uurijatega mõne sõna juttu ja tulen teen siis sulle süüa.”

Poiss vaid noogutas, kinnitamaks, et oli käsust aru saanud, ja lahkus. Mees tõusis ja vaatas uurijatele küsivalt otsa.

„Härra Parker, kas te teadsite, et te naine petab teid?” kordas Marko oma küsimust.

„Ma aimasin,” vastas mees jällegi pead langetades, kuid jätkas peale väikest pausi, „ma arvan, et te peaks nüüd minema, ma pean oma pojale süüa tegema. Siin on ka aadress, mida te tahtsite.”

Uurijad sättisid end juba minekule, kui Sandra pööras end ümber ja kõnetas meest: „Siiski, üks küsimus on veel.”

„Te ütlesite ennegi, et viimane küsimus, ometigi tuli neid rohkem.”

„Nüüd on tõesti viimane. Kus te olite eile hilisõhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel?”

„Kodus,” oli mees kindlameelne, kuid ärritus siis, „Ee-ega te ometi arva, et mina oma naise tapsin?”

„Saab te poeg seda kinnitada?”

„Vabandage väga, aga ta on kuuene. Ta magab sellisel kellaajal!”

„Tänan. Rohkem küsimusi pole, nägemist,” lausus Sandra lõpetuseks ning astus Marko järel uksest välja.

Uurijad läksid autosse ning kinnitasid turvavööd. Marko võttis Christiani antud visiitkaardi välja ja jäi seda üllatunud näoga vaatama.

„Kas midagi on viltu?” kõnetas Sandra paarilist.

„Ma tean, kus see koht on!” teatas Marko, „see on vaid mõnisada meetrit minu majast eemal.”

„Aga lähme siis sinna!” nõudis Sandra.

„Vahest peaks enne kontoris käima, võib-olla on vastused ekspertiisist tulnud.”

„Aga käime kiiresti sealt läbi ja siis lähme külastame meie kahtlusalust.”

Marko nõustus kolleegi ettepanekuga ja keeras süütevõtit. Sõites tagasi sama kiirteed pidi jõudsid nad peagi pärale.

„Tere, Keith, kas vastused on laborist tulnud?”

„Jah, üks kaust sinu ja teine Marko laual.”

„Ja mida sina ateljees teada said?” uuris Marko Keithilt.

„Midagi uut keegi ei rääkinud. Kõik teavad Mary-Leed, kui ei midagi täpsemalt. Käisin ka ateljee-toas. Sealt leidsin suure videote kogumi ja arvake ära, mida ma ühe video pealt leidsin.”

„Mida siis?” tärkas Sandras huvi.

„Ma võtsin selle kaasa, vaadake ise,” sõnas mees ning tõusis, et kassett mängima panna.

Video oli üles võetud seal samas ateljees, seda oli voodi järgi aru saada. Aseme tugipostid olid täpselt samast kohast kulunud. Videolõigu esimesel minutil tulid ka tegelased sisse. Mary-Lee mustas pesus ning Henry Morini poolalasti. Mees lükkas naise voodile pikali, tõmbas voodi alt köiejupid välja ning sidus naise kinni.

„Miks ta pesu selga jättis?” ei saanud Sandra aru.

Järgmiseks võttis mees välja käärid, millega ta lõikas naisel pesu seljast.

„Henry siis tegi seda?” oli Sandra segaduses.

„Kohtus sellest materjalist ei jätkuks,” nentis Marko.

„Aga vaadake seda. Ma kerisin video lõppu.”

Materjali viimastel sekunditel sidus mees naise lahti ja ulatas talle punase pesu, mille viimane ka selga pani.

„Arusaamatu,” oli Sandra ikka veel segaduses.

„Keith, pane see video ka peale, mis meile laborist vastustega saadeti,” sõnas Marko ning ulatas karbi kaastöötajale.

Keith täitis käsku ja vahetas makis olevas kasseti ära.

Sellel videol oli kõik täpselt samamoodi, Mary-Lee astus kaamera ette mustas pesus, kuid poolalasti mees tema järel ei olnud mitte Henry vaid Christian. Mees lükkas naise voodile pikali, sidus ta kinni ning lõikas siis pesu seljast.

„Kõik on täpselt samamoodi ja mitte kummagi video pealt ei peegeldu seda, et naisele ei meeldiks. Kas võib olla, et ta ise tahtis sellist mängu mängida?” arutles Sandra, „keri video lõppu.”

Keith täitis jällegi käsku, kuid seegi ei erinenud eelmisest. Ka see lõppes lahti sidumisega ning punase pesu selga panemisega.

„Täpselt sama! Midagi on väga valesti!”

„Minul tekib praegu ainult üks küsimus. Miks seda Keithi leitud videot laborist ei saadetud?” teatas Marko.

„Kohe uurime välja. Ma helistan ekspertiisi.”

„Tere, uurija Chambers siin. Ma tahaks rääkida inimesega, kes töötab ateljeemõrva kallal.”

„Mina see olen,” kostus teiselt poolt.

„Ma tahaks teada, miks saadeti asitõenditega koos video härra Parkeri ja ohvri seotusest, kuid mitte ohvri ja fotograafi samalaadsest kogemusest.”

„Samalaadsest sündmusest ohvri abikaasaga? Sellist videot seal polnud, ma veel ise vaatasin kõik videod üle ja võtsin väärtuslikuma materjali kaasa.”

„Huvitav. Aga olgu. Suured tänud.”

„Te ei usu seda ealeski!” sõnas uurija Chambers kolleegidele.

„Mida?” olid nüüd juba mõlemad huvitatud.

„Seda videot ei olnud enne tänast seal.”

„Ei olnud? Aga kes selle sinna siis sokutas?” tekkis nüüd ka Marko näole küsimärk.

Meeldib! 24