Reeglid on endiselt lihtsad. Et kommenteerige ja hinnake vastavalt meeldivusastmele. Kriitika võtan avasüli vastu, niiet KRITISEERIGE! :) Ma tean, et ma ei ole veel valmis kirjanik, aga ma pürgin sinnapoole, et mul oleks võimalikult vähevigane jutt. :) Nimede kohapealt nii, et ainult Marko ja Sandra on sellised "Eesti pärased" ja viimast saab hääldada ka edukalt inglise päraselt ;) Järgmises juhtumis nagunii Markot enam ei ole, niiet see viga saab parandatud. Oletage niikaua, et Marko on Eestlane, kes on tulnud tööd tegema Rainwoodi. Kõik tegevus toimub välismaal, aga kui ma selle Inglise keelde ümber kirjutaks, siis oleks nii mõnelgi raskusi lugemisega, halvemal juhul minul kirjutamisega. :) Veel lisan, et kuigi jutt võib sarnaneda mõnele krimisarjale, siis mõte on ikkagi minu oma ja täiesti ise ka kirjutatud. Selle juhtumi puhul Marko lihtsalt täiendas mu mõtteid. :) Ilusat lugemist! :)
Teatamisega on ka suht kehvad lood. Eks te ise teate, kuidas teateid saate. Eks ma veidi ikka promon ka, muidu poleks väheseidki lugejaid, kuid olen väga tänulik, kes minu elu lihtsaks teevad ja sie jälgivad uut osa :) Kommenteerimine on kindel viis, kuidas teade postkasti saada ;)

IV osa

„See tuleb välja uurida. Praegu aga vaatame need kaustad põhjalikult läbi ja vaatame, mis edasi teha annab!” teatas Sandra.

Uurijad läksid oma kohale, võtsid istet ja asusid uurima. Sandra ja Marko kaustadest fakte ning Keith arvutist naise tausta.

Kõik tegutsesid süvenenult, kui järsku Keith hüüatas: „Marko, Sandra, tulge siia!”

„No mis?” oli Marko esimene reaktsioon, „kes need on?”

„See naine on Mary-Lee Parker, neiupõlve nimega Lindson,” osutas mees andmebaasist leitud Rainwoodi keskkooli 41. lennu aastaraamatu fotole.

„Ja need mehed?” jätkas Sandra.

„Need on ohvri klassikaaslased, kuid minu küsimus teile on: Mis on siin pildil valesti?”

„Minu arvates ei ole siin midagi valesti,” vastas Sandra.

„Olgu, aga kui ma lisan nüüd iseloomustused, mis need härrad Mary-Lee aastaraamatusse lisasid, kas siis tundub midagi valesti olevat?”

„Need mehed näevad üsna nohiku moodi välja,” tõdes Marko.

„Õige!”

„Ainult välimuse järgi otsustad?” naeris Sandra.

„Ei, vaata nende hinnetelehte. Kõik puha A-d.”

„Ma ei saa ikkagi päris hästi aru, mida see tõestab?” oli naine segaduses.

„Vaata seda iseloomustust, mida Andrew ütleb. Ma tsiteerin sulle: „Mary on alati väga lahke ja abivalmis. Mõnikord viitsib isegi kohvile tulla.” Ja nüüd kõrvutame Mary-Lee ja selle härra pildid. Mida sa märkad?”

„Naine näeb ülimalt ilus ja hoolitsetud välja. Võimalik, et oli koolis üks populaarsemaid.”

„Lõpuks ometi! Just nimelt. Nüüd vaata selle noormehe iseloomustust,” sõnas Keith ja vajutas ühe kenama mehe pildi peale.

„Mary on unustamatu. Keegi ei suuda teda asendada,” luges Sandra.

„Minagi hetkel imestan, miks peaks populaarne tüdruk nohikutega üldse sõbrustama?” nõustus Marko Keithiga.

„Vahest oli lihtsalt sõbralik kõigi suhtes,” arvas Sandra.

„Kahtlen ikkagi, seda tuleb uurida, kuid hetkel jätkame oma kaustadega. Lähme hiljem nendele meestele külla. Keith, uuri nende nohikute ja selle populaarse mehe kontaktandmed välja,” käsutas Marko.

„Saab tehtud,” nõustus Keith.

„Me saime just kinnitust, et naist oli pärast surma vägistatud, kuigi spermat ohvri kehast ei leitud.”

„Kasutas kondoomi,” nentis Marko.

„Enam see nii oluline ei ole, arvestades me videomaterjali, aga ka voodi tugipuudelt leitud kiud kattuvad sündmuspaigalt leitud köiejuppidega, millest tingitult ohvri randmed ja pahkluud marraskil olid.”

„Surma kellaajaks on siin pandud 22.53 ja laip leiti poole kaheteistkümne paiku. Kõik klapib.”

„Ma arvan, et meil on aeg minna,” sõnas Sandra ja tõusis oma toolilt.

„Keith, leidsid sa need aadressid?” uuris Marko asju kokku pakkides.

„Jah.”

„Väga hea, sõida palun sealt läbi ja küsitle neid inimesi. Okei? Väga hea,” vastas Marko Keithi eest ja tuiskas Sandra kannul lifti.

„Keith, kas sul on aega minna külastada neid härraseid? – Jah on küll. Olgu, tee seda siis palun,” iroonitses mees omaette, kui tema paarilised olid lahkunud.

Uurijad kiirustasid autosse ning tuhisesid suurel kiirusel mööda 74dat maanteed Bluebear Canyoni tänavale. Kuna Rainwood on oma pindalalt väike, jõudsid nad ütlemata kiiresti kohale. Mees peatas auto, tõmbas käsipiduri peale ja lukustas kõndimise käigus uksed. Nad astusid sinisest rauduksest sisse ning suundusid kõrghoone kolmandale korrusele. Veendudes, et uks paremat kätt on õige, koputasid nad uksele. Peagi ilmus sinna nooremapoolne meesterahvas, kes võis olla kahekümnendates aastates.

„Tervist. Me oleme uurijad Chambers ja Redfield,” tutvustas Sandra ennast ning oma paarilist märki näidates, „kas härra Morini on ka läheduses?”

„Ei, ta sõitis kolmeks päevaks komandeeringusse ja jättis minu vastutama. Kas midagi on lahti?”

„Kas me võime sisse tulla, me tahaks mõned küsimused esitada, kui sobib?” jätkas Sandra.

„Jah, astuge sisse. Milles asi on?”

„Kas te teadsite Mary-Lee Parkerit?”

Küsitletav neelatas peaaegu et kuuldavalt ning ta pilk tardus paigale, millest ta siiski kiirelt välja tuli ja vastas: „Jah, ta oli Henry tihe modell. Nagu te näete, enamus pildid siin seinal on temast.”

„Kas tundsite teda ka isiklikult?”

Mehe pilk hajus järjekordselt vastust andes: „Ei, ma vaid mõne korra pildistasin teda, kui Morinit ei olnud. Kas proua Parkeriga juhtus midagi?”

„Jah, ta tapeti eile öösel.”

„Tapeti?” näis mees rabava uudise kohta üsna rahulik.

„Kus te olite eile ööselkella kümne ja üheteistkümne vahel, härra..?”

„Iron, Glade Iron.”

„Niisiis, härra Iron, kus te olite eile öösel kella kümne ja üheteistkümne vahel?” kordas Marko oma küsimust.

„Ma olin siin ateljees, ilmutasin klientide pilte.”

„Kas keegi saab seda kinnitada?”

„Kahjuks ei. Siinne majahoidja lahkub varakult ja teiste töötajatega ma kokku ei puutu.”

„Kas me võime siin veidi ringi vaadata?” kaldus Marko küsitlusest veidi kõrvale.

„On teil order?”

„Ei, aga me hangime selle kui vaja on,” oli Marko kindlameelne.

„Ja kes te täpsemalt siin olete? Te tundute üsna noor, olete te praktikant?” jätkas Sandra.

„Ei. Ma töötan Morini abina.”

„Tänud vastamast. Kui midagi peaks meenuma või härra Morini tööreisilt naaseb, palun võtke meiega ühendust,” sõnas Marko lõpetuseks ulatades noormehele oma visiitkaardi ja lahkus, Sandra tema kannul.

„Kas nägid, kuidas ta reageeris, kui me mainisime Mary-Lee nime?” küsis Sandra Markolt, kui nad olid välja tagasi jõudnud.

„Nägin. Just nagu kardaks midagi. Aga panid tähele ta reaktsiooni, kui ütlesime, et Mary on tapetud?”

„Jah, ta võttis selle uudise eriti külmavereliselt vastu.”

„Ta varjab midagi ja mina kavatsen välja uurida mida!” teatas Marko jälle suurima enesekindlusega.

Meeldib! 16