Reeglid on endiselt lihtsad. Et kommenteerige ja hinnake vastavalt meeldivusastmele. Kriitika võtan avasüli vastu, niiet KRITISEERIGE! :) Ma tean, et ma ei ole veel valmis kirjanik, aga ma pürgin sinnapoole, et mul oleks võimalikult vähevigane jutt. :) Nimede kohapealt nii, et ainult Marko ja Sandra on sellised "Eesti pärased" ja viimast saab hääldada ka edukalt inglise päraselt ;) Järgmises juhtumis nagunii Markot enam ei ole, niiet see viga saab parandatud. Oletage niikaua, et Marko on Eestlane, kes on tulnud tööd tegema Rainwoodi. Kõik tegevus toimub välismaal, aga kui ma selle Inglise keelde ümber kirjutaks, siis oleks nii mõnelgi raskusi lugemisega, halvemal juhul minul kirjutamisega. :) Veel lisan, et kuigi jutt võib sarnaneda mõnele krimisarjale, siis mõte on ikkagi minu oma ja täiesti ise ka kirjutatud. Selle juhtumi puhul Marko lihtsalt täiendas mu mõtteid. :) Ilusat lugemist! :)
Teatamisega on ka suht kehvad lood. Eks te ise teate, kuidas teateid saate. Eks ma veidi ikka promon ka, muidu poleks väheseidki lugejaid, kuid olen väga tänulik, kes minu elu lihtsaks teevad ja sie jälgivad uut osa :) Kommenteerimine on kindel viis, kuidas teade postkasti saada ;)

V osa

„Tere, Keith, kas käisid nende meestega vestlemas?” oli Marko esimene küsimus kontorisse tagasi jõudes.

„Ei ole kahjuks jõudnud veel. Varsti asun teele.”

„Ma panen kohvi tilkuma, Sandra, tahad sa ka?”

„Ühe tassikese võtaks küll.”

„Keith?”

„Ei aitäh, ma peangi nüüd lahkuma. Näeme hiljem,” sõnas mees vastuseks, samal ajal arvutit sulgedes.

Kumbki kolleegidest ei lausunud Keithile midagi, sest olid oma tegevusse süvenenud. Marko segas kohvile suhkrut sisse, ise samal ajal ilmselgelt mõttes olles ning Sandra uuris Glade Ironi tausta. Tuli välja, et meest oli varem korduvalt pisivarguste eest karistatud. Samuti oli ta inimröövis kahtlustatavate nimekirjas, kuid tema süüd ei suudetud tõestada.

„No mis sa uurid seal?” oli Marko kaaslase tegevusest huvitatud.

„Vaatasin Hr. Ironi tausta.”

„Ja mida sa leidsid?”

„Jõudsin järeldusele, et meil on põhjust kahtlustada just teda selles mõrvas.”

„Mille järgi sa sellisele otsusele jõudsid?”

„Vaata: seda härrat on varem kriminaalkorras karistatud pisivarguste eest ja ta oli kahtlustatav ka inimröövis, kuid ta süüd ei suudetud tõestada. Võimalik, et ta tahtis ohvrit röövida, kuid midagi läks viltu ja ta pidi ta tapma. Seda videot, mis Keith kuriteopaigalt leidis asitõendite seltsis ei olnud. Ta võis selle vabalt varastada ja selle hiljem sinna tagasi viia, sest selle abil sai ta Morini süüdi lavastada.”

„Võimalik, et tahabki Morinist lahti saada. Mulle jättis ta kohati sellise mulje nagu ta omaks seda ateljeed.”

„Ma mõtlesin, et ma kujutasin seda endale ette,” muigas Sandra.

„Näe, su kohv on siin. Joo, jahtub viimati veel ära.”

„Aitäh.”

„Sandra?” pöördus Marko kolleegi poole küsivalt.

„Räägi.”

„Kuidas sa suhtuksid õhtusöögisse minu juures?” küsis Marko naisele kavalalt otsa vaadates.

„Täna sa mõtled?”

„Just.”

„No ei oleks üldse paha mõte,” nõustus Sandra naeratusega.

„Ütleme, et kell kaheksa?”

„Sobib,” tõi kolleeg, uurija Chambers, vaid veel kinnitava vastuse ja jätkas oma tegevust.

Soovides mitte oma šansse ära rikkuda lahkus Marko naise laua juurest. Ta otsis välja antud kuritöö kausta ja avas selle sealt, kus oli eelmine kord pooleli jäänud. Sirvides juba mõnda aega süvenenult dokumenti astus järsku Keith uksest sisse.

„Juba tagasi?” oli Sandra üllatunud.

„Jah, ma sain kahjuks ainult ühe mehe kätte.”

„Millise?” tundis Sandra endiselt huvi.

„Selle populaarse tüübi.”

„Ära keeruta, hakka pihta nüüd!”

„Ta nimi on Lucas Harwit, ta oli ohvri klassikaaslane vaid ühe aasta. Selle ühe aasta jooksul juhtus nii mõndagi märkimisväärset. Nad olid pinginaabrid, töökaaslased, korterikaaslased ja sekspartnerid – kõike samal ajal. Esimesed kaks mind ei huvitanud, küll tahtsin aga teada nende kooselu ja eraelu kohta. Mees rääkis, et nad õppisid igal õhtul koos, kui vähegi tööl ei olnud. Iga hea tulemuse puhul sai mees kiita. Erikohtlemist nii öelda.”

„Ja see erikohtlemine tähendas, mida?”

„Sai voodis täpselt sellist kohtlemist, nagu talle meeldis.”

„Ja see sisaldas?”

„Sealt tuligi arvatavasti Mary-Lee kinnisidumislembus, sest just seda mees tahtiski. Ta soovis naise kinni siduda ning siis ta pesu seljast lõigata, et oleks erutavam...,” mees ei jõudnud oma lauset lõpetadagi, kui Sandra juba vahele segas.

„No kuidas saab olla pesu seljast lõikamine erutavam?”

„Ju siis saab. Külm metall vastu kuuma keha... äkki tõesti on erutav.”

„Olgu, jätka.”

„Igatahes, ta soovis pesu seljast lõigata, et oleks erutavam ja siis viia naine maksimumini. Pärast seda lõbusat vaatepilti sidus ta naise lahti ning uinus ta kõrval nagu armunu.”

„Noh, nüüd on vähemasti selge, kust selline imelik komme pesuga voodisse ronida.”

„Kuulge, kuulake seda: ohvri suust leiti võõrast DNA’d,” tsiteeris Marko failis seisvat fakti.

„Huvitav, kelle oma?” oli Sandra üllatunud.

„Noh, meil on siin ju kahtlusalune härra Iron,” teatas Marko.

„Et meil on siis aeg minna,” sõnas vaid uurija Chambers ja tõusis oma toolilt.

Uurijad sõitsid tagasi ateljeesse, kust nad alles mõni aeg tagasi olid tulnud. Samast uksest sisse astudes, sama ukse taha suundudes olid nad vägagi enesekindlad. Marko koputas ateljee uksele, kuid sinna ei ilmunud mitte oodatud Glade Iron vaid keegi täiesti võõras keda nad veel näinud ei olnud.

„Tere, oleme uurijad Chambers ja Redfield,” tutvustas Sandra end ning partnerit samal ajal märki näidates, „me otsime härra Glade Ironit.”
„Glade!” hõikas mees ukse vahelt ja peagi saabuski kutsutu ruumi.
„Jälle teie, mis nüüd lahti on?”

„Palun tulge meiega kaasa, teid süüdistatakse Mary-Lee Parkeri mõrvas, teil on õigus vaikida ning kõike mida te ütlete võidakse kasutada teie vastu.”

„Hei, pidage kinni! Ma pole midagi teinud! Mille alusel te mind süüdistate?”

„Vabandage,” sekkus ukse avanud mees, „mul tekib sama küsimus, mille põhjal te mu poega süüdistate?”

„Teie poega?” oli Marko üllatunud ning vahetas Sandraga pilke, nähes et temalegi oli see ootamatu.

Meeldib! 17