Reeglid on endiselt lihtsad. Et kommenteerige ja hinnake vastavalt meeldivusastmele. Kriitika võtan avasüli vastu, niiet KRITISEERIGE! :) Ma tean, et ma ei ole veel valmis kirjanik, aga ma pürgin sinnapoole, et mul oleks võimalikult vähevigane jutt. :) Nimede kohapealt nii, et ainult Marko ja Sandra on sellised "Eesti pärased" ja viimast saab hääldada ka edukalt inglise päraselt ;) Järgmises juhtumis nagunii Markot enam ei ole, niiet see viga saab parandatud. Oletage niikaua, et Marko on Eestlane, kes on tulnud tööd tegema Rainwoodi. Kõik tegevus toimub välismaal, aga kui ma selle Inglise keelde ümber kirjutaks, siis oleks nii mõnelgi raskusi lugemisega, halvemal juhul minul kirjutamisega. :) Veel lisan, et kuigi jutt võib sarnaneda mõnele krimisarjale, siis mõte on ikkagi minu oma ja täiesti ise ka kirjutatud. Selle juhtumi puhul Marko lihtsalt täiendas mu mõtteid. :) Ilusat lugemist! :)
Kui lõppu jõuate, näete isegi, et see on siis nagu viimane osa. See aga ei tähenda, et ma edasi ei kirjuta. Ma olen alustanud juba 2. juhtumiga. Ma ei saa lubada, et too tuleb sama põnev, kui see (kui teile yldse meeldis see osa) aga ma annan oma parima :) Ja kolmanda juhtumi idee on ka paigas, niiet varuge veidi kannatust :) Kellel häid ideid on, aga ise kirja ei oska panna, võib oma algideed mulle kinkida ja ma mainin kindlasti tolle jutu juures ära, et idee pole üdinisti minu oma (see tähendab seda, et omi mõtteid lisan ikkagi sisse;)).

VI osa

„Vabandage, aga me pole siiani Teie nime kuulnud,” teatas seepeale Sandra.
„Mina olen Henry Morini. Nüüd aga palun rääkige, mille alusel te mu poega süüdistate!”
„Või et härra Morini isiklikult. Seda parem, teie tulete ka meiega jaoskonda kaasa. Meil on põhjust arvata, et ohvri suust leiti teie poja DNA’d ning ega teiegi selles loos päris puhas poiss ole,” jätkas Sandra ametlikult ja võttis Morini käekõrvale.

Uurijad läksid koos kahtlusalustega auto juurde. Sandra otsis oma Fiati võtmed, millega nad tulnud olid, ja avas uksed. Lükates härrased autosse ning sulgedes nende järel uksed, tegid nad minekut kohe, kui olid kindlalt autosse istunud.

„Niisiis härra Iron, olete te nõus vabatahtlikult andma meile oma DNA’d?” ütles Marko oma rangel häälel.

„Milleks?”

„Nagu ma ennist ütlesin, ohvri suust leiti kellegi DNA’d,” jätkas mees samas vaimus.
„Te arvate et see kuulub minule?”
„Meie ei arva midagi, me kahtlustame, niisiis, olete nõus?”
„Mis mul muud üle jääb?”
„Saadame teid laborisse ja räägime te isaga.”
„Mis minu isast?”
„Meil tuleb veel nii mõnigi puuduv puzzletükike paika saada, ärge teie selle pärast oma pead vaevake.”

„Härra Morini, palun rääkige meile, kus te olite 11. juunil kella kümne ja üheteistkümne vahel?” alustas seekord Sandra.
„Ma olin oma ateljees..,” mees ei saanud oma lauset lõpetada, sest Sandra segas vahele.
„Millises?”
„Fallen Mountain ja Peak tänavate ristil asuvas.”
„Olgu, jätkake.”
„Ma olin seal kella veerand üheteistkümneni, sest siis tuli mu poeg sinna, kes lahkus umbes poole üheteistkümne ajal.”
„Kas Mary-Lee oli ka sel ajal seal, kui te veel ateljees olite.”

„Jah, ta tuli umbes viis minutit enne mu lahkumist ja teatas, et meie vahel on kõik läbi. Ma läksin küll raevu ja paiskasin ta enda ette maha, kuid ma ei tapnud teda!”
„ Nüüd saadame teid laborisse DNA’d andma.”
„DNA’d, milleks?”
„Ohvri suust leiti kellegi DNA, meil on kolm kahtlusalust, seega on vaja see kõigilt võtta.”

Sandra viipas Markole peaga, et ta võtaks kahtlustatava ja viiks laborisse. Kolleeg täitis käsku ja nad suundusid härra Moriniga lifti. Sandra võttis oma laua taga istet ja ohkas. Puhanud mõne hetke avas ta arvuti. Ta ei saanud sellega kaua tegeledagi, kui sisse astus Keith kolmanda kahtlusalusega. Sandra hakkas toolilt tõusma, et minna end tutvustama, kuid Keith andis talle märku, et istugu rahus maha ja ta tegeleb Christian Parkeriga ise.
Vaid minut peale tagasi maha istumist sisenes liftist ka laborant koos Glade Ironi ja vastustega. Sandra võttis kahtlusaluse üle, pani ta end laua ette istuma ja avas kausta.

„Ohvri suust ja juuksekarvast võetud DNA ei klapi Glade Ironi omaga,” luges Sandra mõttes.

„Härra Iron, te olete vaba. Meil ei ole põhjust teid kinni hoida, sest ohvrilt leitud DNA ei klapi teie omaga.”
Mees vaid naeratas selle peale ja lausus: „Head aega!”
„Nägemist,” vastas Sandra ja naases oma tegevuse juurde.

„Sandra?” hõikas Marko, kes oli nüüd tulnud härra Morinit ja vastuseid ära tooma.
„Jah?” vastas naine küsivalt.
„Siin on vastused,” ulatas mees paberid kolleegile.

„Tulge, härra Morini, istuge siia,” viipas uurija Chambers enda laua vastas asuvale toolile ja võttis ise enda toolil istet.

„Ohvri suust ja juuksekarvast võetud DNA ei klapi Henry Morini omaga,” luges Sandra jällegi vastust hääletult.

„Härra Morini, ka teie olete vaba. Nägemist,” sõnas Sandra ametlikult.

„Ja Glade? Ta sai ka vabaks?”
„Täpselt nii.”

Mees ohkas kergendatult ja lahkus naeratuse saatel, mille järgi nägi Sandra Glade’i ja Henry vahel sarnasust.

Samal ajal tuli Keith Christian Parkeriga välja ja suundus lifti poole, et minna korruse võrra ülespoole, DNA proovi andma. Kui Keith viimase kahtlusalusega silmapiirilt kadunud oli istus Marko Sandra vastu.

„Mul on tunne, et tänane jääb ka ära?”
„Ei pea tingimata jääma,” teatas Sandra naeratusega, „me võime ju võtta valmistoitu kuskilt kaasa ja selle sinu juures üles soojendada.”

„Pole üldsegi paha mõte, vaatame õhtul seda asja,” oli Marko nõus, „sa kohvi soovid?”
„Tee jah mulle ka tassike.”

Samal ajal kui Marko kohvi tilkuma pani, astus Keith kabinetti sisse. Ta suunas kahtlusaluse Sandra laua taha ning andis ka kausta kolleegile. Christian võttis istet ja jäi ootama, mida talle teatakse.

Jällegi luges Sandra mõttes paberilt vastust: „Ohvri suust leitud DNA ei klapi Christian Parkeri omaga. Juuksekarvast leitud DNA klapib Christian Parkerilt võetud DNA’ga.”

„Siin on kirjas, et sündmuspaigalt leitud juuksekarv kuulub teile. Ja nüüd palun ausalt, härra Parker, kas te käisite 11. juunil ateljees?”
Mees langetas pilgu ja tunnistas: „Jah, käisin.”
„Miks te meile seda varem ei rääkinud, kui me teie juures käisime.”
„Sest juba sündmuspaigal olek oleks teinud minust peamise kahtlusaluse ja ma ei saa oma poega üksi jätta nii pikaks ajaks. Praegu on ta lapsehoidjaga.”
„Aga nüüd rääkige palun kõik ära, nii nagu oli.”
„Ma olin just päev varem teada saanud, et mu naine petab mind. Nimelt leidsin ma kodust video, kus ta oli kinni seotud ja hullas koos Henryga. Ma üritasin küll teeselda, et ei tea sellest midagi, aga Mary nägi, et ma olin hajevil ja kahtlustas, et ma tean. Niisiis järgmine päev läks ta öösel välja ja kui ma küsisin, et kuhu ta suundub, puikles ta vastamast. Niisiis ma kahtlustasin, et ta läheb Henry juurde. Ma jälitasin teda oma autoga ja mu kahtlused said tõeks. Jälgisin, kuidas mu naine siseneb ateljeesse ja ootasin, et ta välja tuleks, kuid möödusid minutid ja ta ikka ei tulnud, kui ta oli seal olnud juba viisteist minutit hakkasin ma kahtlustama, kuid tardusin paigale, kui nägin kedagi teist sisenemas ja minut hiljem Henryt väljumas. Selle teise nägu ma ei näinud, sest väljas oli pime ja mehel kapuuts peas. Möödusid mõned minutid kui sisenes veel üks mees, tema nägu ma nägin, kuid ma ei tundnud teda. Hiljem, kui see mees lahkunud oli nägin ka seda teist meest uksest väljumas, kelle nägu ma enne ei näinud. Ta meenutas väga Henryt, aga tema oli juba enne lahkunud, seega ei saanud see tema olla. Veendudes, et kedagi enam sisse-välja ei liigu läksin valvelauda, kust ma näppasin ateljee võtme ning liikusin üles. Seal aga nägin, et uks oli lahti. Astusin sisse ja nägin seal Maryt vedelemas. Ma katsusin ta pulssi, kuid kuna ma seda ei tundunud läksin kiiremas korras minema. Lukustasin ukse enda järelt ning sokutasin võtmed samasse kohta tagasi, kust need saanud olin.”

„Mis värvi pesu te naisel seljas oli.”
„Punane.”
„Ja see mees, keda te teisena sisenemas nägite, kas see võis olla tema?” esitas Sandra uue küsimuse ja näitas Mary-Lee klassivenna pilti.

„Just, täpselt see sama mees oligi.”
„Kuid miks te kiirabi ei kutsunud?”
„Ma ei näinud sel vajadust, ta oli ju juba surnud.”
„Mitte, et see teie tegu õigustaks, aga olgu. Samas, üks asi jääb veel segaseks. Meile laekunud asitõendite seas oli ka video, kus te seote naise kinni ja armatsete temaga, kuid te ütlesite meie visiidi ajal, et te naisele ei meeldinud kinni sidumine, aga videol see ei kajastu. Miks te valetasite?”

„Ma ei valetanudki. Koduseinte vahel see ei meeldinud tõesti talle, ju ta siis armastas pigem kaameraid.”

„Aitäh tunnistuse eest, te olete vaba,” naeratas Sandra mehele ning pöördus Marko poole, „meil on aeg minna!”

„Härra Harwit?” oli Marko esimene küsimus, kui nad mehe ukse taha jõudsid.
„Jah.”
„Me oleme uurijad Chambers ja Redfield,” sõnas Sandra sel ajal, kui Makro tal käsi raudu pani, „teid süüdistatakse Mary-Lee Parkeri mõrvas, teil on õigus vaikida, kuid kõike mida te ütlete võidakse kasutada teie vastu.”

Mees kasutas oma õigusi ning vaikis. Peagi jõudsid nad jaoskonda. Marko viis kinnipeetava ülekuulamiskabinetti. Samal ajal viipas Sandra Keithi enda juurde.

„Saad temaga tegeleda?”
„Saan.”
„Suured tänud, me lähme siis Markoga koju. Edu sulle ja ära pelga helistada, kui midagi tarvis on.”

„Teeme nii. Head õhtut.”
„Head õhtut.”

Keith vahetas Marko ülekuulamisruumis välja ja asus ise asja kallale. Peagi suundusid uurijad Chambers ja Redfield koos auto juurde ja võtsid suuna poe poole.

„Kuule, aga üks asi jäigi ju selgusetuks. Kes selle video Henryst ja Mary-Leest sinna ateljeesse sokutas,” sõnas Sandra mõttessevajunult.
„Ma kardan, et seda me ei saagi teada.”

Ostud tehtud, suundusid nad Marko juurde. Nad sõid, jõid veini ja jutustasid kõigest, mis tööd ei puudutanud.
Samal ajal tegeles Keith aga musta tööga, mille kavalad kolleegid talle olid jätnud.

„Ma tahan oma advokaati!” nõudis kinnipeetav innukalt.
„Kuni ta tuleb, võite teie meile rääkida, miks te sinna ateljeesse üldse läksite.”
„Ma ei ütle ühtki sõna oma ilma advokaadita,” jätkas mees kindlameelselt.
„Teile tuleb koostöö kasuks,” innustas Keith härrat edasi.
„Ma arvan, et mu advokaat teab paremini, mis mulle kasuks tuleb!”

„Kas ma saaksin oma kliendiga rääkida? Privaatselt,” küsis tunduvalt vanemapoolne härrasmees, kes oli just uksest sisse astunud.
„Jah, ikka,” nõustus Keith ja jättis härrased üksi.

Mõne aja pärast viipas advokaat Keithile, et see võib sisse tulla. Seda ta ka tegi.

„Jõudsite otsusele?”
„Jah, mu klient tahab rääkida, mis juhtus, kuid tingimusel, et üle kaheksa aastast karistust ei tule.”
„Ma annan oma parima, kuigi garanteerida ei saa.”
„Rääkige, härra Harwit, õhutas advokaat oma klienti.

„Ma läksin tol päeval ateljeesse. Ma teadsin, et Mary käib seal modellitööd tegemas. Niisiis veendudes, et seal kedagi ei ole, astusin ma ateljeetuppa sisse. Nägin seal Maryt kurvana istumas. Küsisin talt, et mis viga ja ta jooksis mulle lausa sülle, suurest rõõmust, et näeb mind üle pika aja. Lohutusest said suudlused ja suudlustest kirg. Oli näha, et ta tahab tuletada meelde vanu aegu. Nõndaks sidusin ma ta voodi külge kinni ja lõikasin pesu seljast, nagu vanadel aegadel. Viimaks, pärast lõbutsemist, ma küsisin, et kas ta tahaks koos minuga põgeneda ja kui ta keeldus olin ma raevust nii vihane, et kägistasin ta. Mul on alati olnud punase pesu lembus, seega ma sidusin ta lahti ja vahetasin pesu ära.”

„Ja mida te ütlete DNA kohta, mida ohvri suust leiti.”
„Ahjaa, see ka. No ma olin endiselt vihane ja vajadus minna oli ka. Ma üldse imestan, kuidas te seda suust leida saite. Ma ei sihtinud just suhu.”
„Ja pärast seda? Vägistasite laipa?”
„See oli enne urineerimist, kuid jah, ma tegin seda.”
„Ja majahoidja nägi teid?”
„Nägi küll, kuid ruumis oli pime, minu nägu ta ei näinud.”

Selle peale ei kostnud Keith enam midagi, vaid kõndis seina äärde, kus telefon oli. Ta valis politseijaoskonna numbri ja jäi ootama.

„Tere, uurija Cage siin, helsitan Mary-Lee Parkeri juhtumi asjus. Meil on mõrvar käes. Saate te kellegi järgi saata?”
„Saame, ohvitserid on 15 minuti pärast seal.”
„Aitäh, nägemist,” lõpetas Keith kõne.

„Ma võin küll mainida kohtunikule, et üle 8 aastast karistust ei määrataks, aga sellise ülestunnistusega läheb teil päris raskeks. Te peate veel 15 minutit siin ootama, siis tullakse teile järgi,” sõnas Keith kinnipeetule.
„Ma hakkan ka minema, kohtume homme teiega politsei jaoskonnas ning ehk õnnestub mul teile isegi kautsjon küsida. Niikauaks, nägemist.”
„Nägemist,” sõnas vaid Lucas ja jäi üksi ülekuulamisruumi järele mõtlema.

Järgmisel hommikul ärkas Marko üksi tühjas voodis, kõrval vaid kiri: Ei tahtnud sind äratada, läksin varem tööle. Seal näeme.
Mees vaid naeratas ja sättis ka end valmis, et kiiremini tööle jõuda. Ta tundis end puhanult, kuna oli saanud magada rohkem kui kaheksa tundi. Peagi omadega valmis saanud keeras ta autole hääled sisse ja sõitis töö juurde.

„Tere hommikust, Keith!” säras Marko.
„Nonoh, mis putukas sind hammustanud on?”
Marko jäi sellele küsimusele vastuse võlgu ja küsis hoopis vastu: „Kus Sandra on?”
„Sa ei teagi?” oli Keith üllatunud, „ta lasi end üle viia.”
„Üle viia?” ei suutnud Marko äsja kuuldut uskuda.
„Just nii. Ta jättis su laua peale kirja ka. Äkki seal on vastuseid mida ootad.”

Marko jooksis kohe oma laua juurde ning avas ümbriku, mida lillevaasi najal nägi.
Ta avas kirja ja luges.

„Anna andeks, et nii äkki lahkusin. Ma olin varem juba seda asja ajanud ja nüüd sai see teoks. Ära küsi miks see nii on, mul on selleks isiklikud põhjused, aga võib-olla ma ühel päeval lasen end siia tagasi üle tuua, eks see näha ole, kuid lepi mu otsusega. Pealegi, meist ei tuleks nagunii midagi, me oleme kolleegid ja see ei mõjuks tööle hästi.
Palun lepi mu otsusega.

Sandra.”

Meeldib! 10