See oli tõesti päris huvitav. Väärib kohe eraldi lugu.

Niisiis, läksin poodi. Teadsin juba konkreetselt, millist tahan, sest oli varem välja vaadatud. Müüja üsna bravuurikas, aga vat ei mäletanud mind. Ometigi sõimas mind eelmine kord.
Astusin siis poodi sisse, tervitasin müüjat ning vaatasin kohvreid, et aega parajaks lüüa. Kuna enne mind olid kliendid, siis pidin ootama. Otsustasin ka õlakottidele pilgu peale visata, sest üsna räbal juba tegelikult teine. (Olemasolev siis) Nii mõnigi enamvähem okei jäi silma, aga enamvähem mitte-okei hind oli ka ja kuna ma siia selleks tulnud ei olnud, jätsin asja sinnapaika.

Läksin siis uuesti oma kohvrit noolima. Ma tahtsin selle ju juba ära osta ja enne mind olevad kliendid näperdasid ikka rahakotte. Jube kui kaua võib mõnel otsustamine võtta.
Järsku kõnetas mind müüja ja küsis, kas saab aidata. Kogelesin siis, et tahan kohvrit, kuigi mind tegelikult ei huvitanud, mis ta pakub. Müüja vastas siis kergelt nipsakalt, et vaadaku ja katsugu ma siis neid olemasolevaid siin. Otsustasin end sellest nõmedast olukorrast ja häbist teiste klientide eest päästa ja küsisin, et soovin seda helerohelist mudelit, kuid kas teist värvi pole? Muidugi mitte, miks peakski eks?
Vaateaknal oli veel üks lilla, kuid see nägi minu jaoks liiga gei välja. Seda enam, et minu stiiliga ei passi see kokku. Noh ega heleroheline ka just minu kategooria pole, kuid mul oli 100 krooni vähem kaasas, niisiis ei saanud ma teist valikut endale lubada. Mis stiili, värvi ja mudeli poolest oleks olnud parem. Aga noh, teadagi – Oleks on paha poiss ja Pidi tema paha pisike õde.
Müüja tõstis siis kohvri ühe klaasist vitriin peale ning tegi lukud lahti. Käskis katsuda ja uurida. Ma nagu totu seal mõtlesin omaette: olen näinud ja käppinud, ma tahan seda! Aga nagu viie aastane kõnelda ka ei mõista.

Kui müüja oli taas naasnud teiste klientide juurde ja nood ka viimaks olid ära otsustanud, mis võtavad, pakkisin ma kohvri kokku, et saaks kohe ära osta ja rutem minema siit poest.

Kuna kaardiga maksmisvõimalust ei paistnud olevat, siis naine küsis: „Kaardiga sul maksta ei saa jah?”

„Aga muidugi saab!” kriiskas bravuuritarist müüja vastu.

„Mis peidad sest masinast siis?” küsis naine vastu, kes tundus üsna kaval olevat. Õige kah, mis sa kurat kisendad, ma vaid küsisin ju!!

Sellepeale ei osanud müüja midagi tarka kobiseda, seega see kajastamist ei vääri.

Lõpuks oli naine ostu sooritanud ning kätte jõudis minu kord. Ütlesin siis selge sõna, et võtan ära. Küsiti 566.- . Miks ma hinna välja toon? – Sellel on ka oma roll.

Nimelt andsin siis 600.- ja arvasin, et päris täpne raha mul. Oleks ju võinud anda ka kaks 500-list, aga siis vist olekski sinna poodi jäänud kuni keegi tuleb.

Igatahes ulatasin siis raha ja küll siis kukkus hädaldama, et tal pole tagasi anda. No mis see minu asi on! Tema kohus on see mulle anda kuidagi.

Küsis siis, et kas täpsemat raha pole. Vastasin, et vaid kahesed on rahakoti vahel.

Otsustasin siis teda natukenegi aidata ja ütlesin, et võin 3 kahelist anda, kui sellest abi on. Jällegi sain väga bravuurse vastuse: „Oh ei ole sellest abi midagi!”

Kurat, see võttis küll klapi kinni. Pobisesin siis omaette: „No siis ei anna kah!”

Pärast mõneajalist jonnimist küsis ta 16 krooni, kas seda mul polnud.

Lõpuks leidis ta lahenduse! Muidugi see hõlmas minu jooksutamist, aga vähemasti lahendus! Ta andis mulle 25 kroonise ja palus selle üleval tehnikapoes lahti vahetada. Tegingi seda. Sealne müüja alguses vaatas sellise näoga, et tal endalgi raha vähe ja ei anna seda kõll ära ja isegi kohvrimüüja arvas, et ma ei saanud sellega hakkama, aga siiski. Suurem osa kahelistes, aga siiski!
Nüüd oli tal võimalus mulle raha tagasi anda ning mina sain oma tehingu tehtud. Tänasin ning müüja samuti. Võtsin sangast kinni ja olin juba head päeva soovimas, kui müüja mind takistas: „Sa võtad kohe näpu otsa?”
”No jah, hea mugav vähemalt.”

„Olgu, head reisi!”

Lausisin viimased sõnad: „Aitäh, head aega!”

ENAM MA SINNA POODI EI LÄHE!! :D

Meeldib! 9