Hey, kallid lugejad. REisipäevik vahetas nime, sest ta pole enam tulevane vaid olevane. :D

31. juuli, ärasaatmispidu.

Kui kolm külalist kohale olid juba jõudnud, läks lahti diskussioon erinevatel teemadel. Ülikool, Muumi naiste-eelistus ja minu tissid! Ei andnud see minu rinnapartii kadedatele inimestele no kohe üldse rahu. Mina aga teatasin uhkelt: aga mina võin veel kunagi mõrvasüüdistusest pääseda nende tõttu, seega ma hoian nad alles!On ju seda ennegi juhtunud, et suured tissid päästavad.
Varsti jõudsid ka ülejäänud kaks külalist, kellele tehti lühiülevaade teemadest, mida arutanud oleme. Ja jälle me jõudsime minuni tagasi.
Ma proovisin sellele lõppu teha öeldes, et kaetud rootsilaud on selleks, et see toidust tühjaks tehtaks. Pidin ikka ise algust tegema.
Koos viimaste külalistega kaasnes ka kingitus. Toojad nõudsid, et ma selle lahti teeks. Seda polnud vaja, ma nägin juba nurgast, mis see oli. Ma hakkasin katkematult naerma. Pisarateni välja.. ja kui midagi ütlesin, siis seda samal ajal naerdes. Kõik nõudsid, et ma selle välja võtaks, aga ma ei suutnud. Lasin seda Gerdal teha.
Las ma anna vihje, mis koti sees oli: „See“ on roosa, üsna pikk, kummist ja väriseb.– Ma aplodeerin neile, kes said pihta ning nüüd kasvõi muigavad. Teise ringi aplaus tuleb neile, kes teavad mind suts paremini ja naeravad kõva häälega.

Hiljem, kui kell oli nii palju, et esimesed külalised hakkasid ära minema, oli mul aeg jätta hüvasti oma bassiga. Kakkusin ta kotist välja ning hoidsin teda viimast korda süles. Ta avaldas ka soovi viimast korda mulle laulda. Niisiis tõmbasin üle ta keelte mängides läbi kõik me bändi lood, ühe mu oma aretuse ning ühe käigu, mille mu bassiõpetaja kunagi õppida andis ning mina nüüd Muumile annan.
Varalahkunute (nimelt kirjutasin kokku) seas aga ei olnud kaks hilisemat tulijat. Nad aitasid mul veel taldrikutele jäänud ülejääke hävitada.
Kui aga nemadki lahkuda otsustasid kallistasin Angelini kõvasti ning Tarmot.. no teda vist üldse esimest korda elus.
Jäin üksi koju igavlema.

1. augusti öö vastu 2. augustit ei maganud ma üldse. Pakkisin ning koristasin. Kohver oli juba nii täis, et sinna ei tahtnud enam mitte midagi mahtuda.
Kui kell viiele lähenema hakkas sulgesin oma sülearvuti, pakkisin kokku ka käsipagasi ning asusin bussijaama poole teele.
Läksin kõige varasema bussiga Tartu lennujaama. Seal ootas mind ees tühi saal ning igavus, kuid ei tulnud kaua oodata, kui Check-in’i kutsuti
Väga muhe neiu teostas seda. Kui Check-in tehtud läksin ma oma pingile tagasi istuma kui sama neiu astus mu juurde piletid ja mu pass käes: „Piletit ja passi läheb ka reisiks vaja.“
„Jamh,“ nõustusin naerdes.
Juba Tartu lennujaamas oli üks sakslaste pere, kes täpselt minu kõrvale istusid. Nii tore oli kuulata, mis nad räägivad ning seeläbi õppida.
Olin rõõmus, kui meid turvakontrolli lubati. Nagu ka check-in’is olin turvakontrollis esimene. Seekord oli see eriti tore, sest tädi kobis läbi ka. Esimest korda minu lühikese lennuajaloo vältel! (Jah, esimeses osas ütlesin, et see mu esimene lend, aga ei olnudki, enne seda olin veel ühekorra saksamaal käinud, Münsteris, ja ka Brüsselis, EEVA tseremoonial.)
Ootesaalis tuli sitaks oodata.. õnneks tuli telekast vähemalt käsnakalle.

Kui lennuk Riiga jõudis, teadsin, et tuleb valmistada end ette ootamiseks, sitaks pikaks ootamiseks, veel pikemaks ootamiseks kui Tartu lennujaama ootesaalis. Aega oli mul 9 tundi. Mõtlesin, et ei tea mis vaatamisväärsusi ma siin näha küll võiks ja kus need üldse asuvad. Vaatamisväärsusi ei leidnudki, küll aga leidsin pika otsimise peale valuutavahetuspunkti. Nüüd sain lõpuks ometi midagi hamba-alla. Käisin mingis pizzaplaceis. Tahtsin sealseid friikaid, sest nood on julmalt head, aga neil polnud. „No kurja, mis nad teil siis menüüs kirjas on, kui te neid ei tee!“ mõtlesin.
Tellisin selle asemel pepperooni pitsa ning koka. Ime, et ma veel kokamürgitusse surnud ei ole. Rohkem kui 1.5 liitrit kokat öösel, et ärkvel püsida, klass kokat seal pizzaplaceis ning Saksamaal hiljem ka topsitäis.
Vahepeal käisin A korpuses magamas. See mulle juba sitaks kalliks saanud. Kui Brüsselist tulin pidin ka seal hommikust lendu öö läbi ootama. Ärgates käisin jälle söömas ning siis istusin vahepeal kuskil koridoris. Seal koridoris oli suht huvitav inimesi jälgida. Eks oli varemgi mõni silma jäänud seal oma riietusega või millegi muuga, aga eriti jäi mul meelde üks tädi, sest mu esimesed mõtted teda nähes olid „ „Muumi naiste-eelistus““ (pane tähele, et Muumi naiste-eelistus oli ka jutumärkide sees). Tädi oli XL-kapinuppudega (B korv umbes) ja kui teda ühekorra tonksata võdiseks ta järgmiste jõuludeni. (Muumi on nimelt kunagi öelnud, et naine peab olema sale, et ei oleks nii, et kui ühekorra tonksata, siis võdiseb järgmise aasta jõuludeni, ning naise tissid peavad olema nagu kapinupud = A korv.)
Mõni aeg hiljem nägin veel üht tädi. Tema oli kohe üleni paks ja tal oli veel mingi suht lühike kleit seljas. Kui ta kummardus, siis tsellu-reied tulid kohe nähtavale. Tal oli ka sääre peal tselluliiti. Kaugelt vaadates oli isegi labajalgadel tselluliiti! No ei olnud lihtsalt kohta, kus seda poleks olnud. Väga jube.
Peagi läksin tagasi A-korpusesse tudule, sest nii sitaks igav oli. Magasin poole neljani ja otsustasin siis, et kuna nii mega igav on, peaks vaatama, kas mu lend on juba väravanumbri saanud. Seekord ei lennanudki see A-korpusest välja vaid Bst. Läksin oma värava juurde.
Istusin ja igavlesin kuni kuueni. Siis tuli lennuk ette ja meid lubati pardale.
Kohe kui lennukisse sain, avasin Gerda kirja. Nimelt, ärasaatmispeol andis Gerda mulle ühe kirja ja ei lubanud seda enne lennukile jõudmist avada. Ma ei teinudki seda. Aga kuna ma lennul Riiga magasin, siis pidin seda lennul Hamburgi tegema. Lugesin ja muigasin. Kolm asja mida pean siin kindlasti tegema: Suudlema vähemalt ühte sakslast, see on minu valikul, kas meest või naist, aga soovitati meest.

Ostma endale midagi ilusat, ka Gerdale.

Ning ROCKIMA! Seda pidin ma võtma, kuidas soovin. Eks ma siis rockin, kuidas oskan.
Külmetasin ja valutasin pead, sest külm oli. Proovisin magada aga ei tahtnud õnnestuda. Siis kui hakkasin magama jääma, teatati, et poole tunni pärast jõuame Hamburgi. Kurja, miks nad seda 30 minsa enne teatavad. Teatagu 15, saaks kauem magada!
Olin jubeõnnelik, et lõpuks ometi kohale jõudsin. Võtsin lindilt kohvri ja läksin terminal 1 poole, kus pidi mind pere ootama. Meenus, mille järgi ma peaks peret otsima. Meenus ka see, et pere ilmselt ei tunne mind kohe ära, sest pildi peal olin ma blond veel. Niisiis nägin üht meest kaks karu käes. Ka kirjas oli öeldud, et neil on 2 karu käes. Läksin tervitasin ja tutvustasin ennast. Esimene küsimus kohe: kuidas lend oli?
„Lang und langweilig, aber ich bin froh hier zu sein,“ oli vastus. (Pikk ja igav, aga olen rõõmus, et siin olen) Ma ei olnud isegi kindel, kas see grammatiliselt korrektne oli, aga pidin ometi midagi ütlema ju. Läksime siis auto juurde. Muidugi astus Sandra teele ja peremees karjus: ettevaatust! Normaalne, juba esimese viie minutiga tahan end ära tappa ja marki maha teha. Aga kurja, seal oli ju sebra! Faking bemm peaks sellega arvestama ju! Istusime autosse ja asusime Lübecki poole teele. Mees rääkis nii palju, et kui ma selle kõik siia kirja tahaks panna, siis ei viitsiks seda keegi lugedagi. Kes tahab pikemalt teada see kirjutab sanzu17@hot.ee ja ma räägin. Või lisab mu msni sanzu10@hotmail.com ja ma räägin, kui kunagi netti saan. Otsustasime ka sööma minna. Muidugi mäkki, aga see oli tema idee, mitte minu. Pidin ise küsima. Kurja, sakslased on nii abivalmid, et küsivad isegi, kas ma räägin inglise või saksa keelt. Otsustasin ikka saksa keeles purssida. Saime toidu kätte ja istusime lauda. Alexandra helistas Martinile.
Martin ütles naisele: „Sa ütlesid, et piff on blond, aga ta on suts tumedama, et mitte öelda musta peaga.“ Muigasin.
Pärast söömist oli meil veel umbes 15 minutit sõitu. Kiirteel kimasime. Kui tüüp sõitis 160ga oli tunne, et sõidame 120ga. Kui ta sõitis 120ga oli tunne, et sõidame sajaga. Kui ta sõitis 100ga oli tunne et sõidame 80ga. Kujutasin ette, et kui me sõidaks 20ga oleks tunne, et seisame paigal. Ta küsis ka, et kui kiiresti me Eestissõidame. Vastasin siis, et 100-120ga.
Kui tüüp ei suutnud ära imestada, miks nii aeglaselt, pidin seletama, et meil ei ole kiirteid, mitte selliseid vähemasti nagu saksamaal on. Jõudsime koju. Martin hõikas Alexandrat aga alla tuli hoopis umbes minu ealine neiu. Ta tutvustas ennast. Kathi oli tal nimeks ning vanust tal 21. Siis tuli nähtaval ka Alexandra. Kõigil oli nii hea meel mind näha. J Välja tõmmati ka vein. Kui küsiti, kas ma joon, vastasin, et ei joo, aga veits veini sunniti ikkagi jooma. Rääkisime erinevatel teemadel, minust ja natuke Eestist ja natuke siinsest elust. Öeldi, et homme (teisipäeval) ei pea ma vara ärkama vaid võin magada nii kaua kui tahan. Normaalne.
Köögist edasiviiv uks avanes ja pea pistis sisse väike poiss. Ütlesin kõva selge häälega „Halloo!“ Oee, poiss oli nii häbelik. „Na Yannick, sag hallo,“ kõnetas Alxandra last. (No Yannic, ütle tere.)
Poiss pistis häbelikult vahele: „Hallo.“
Yannick tahtis süüa ja juua veits ning läks siis tagasi magama. Normal, nagu mina noh! Kes see siis ikka juba 9st kella 10ni hommikul suudab söömata olla.
Kui mind magama saadeti meenusid kingitused, nii et läksin kööki tagasi kingitusi viima. Kaks likööripudelit ning soolatopsid. Ei tea, kas neile meeldisid päriselt ka, aga sedasi nad vähemasti ütlesid.
Küsisin, mis kell siis ärkama peaks ja nad kordasid veel, et absoluutselt suva, aga tööpäevadel kell 8. Ehk siis juba kolmapäeval pean ärkama kell 8. Noh aga Eestis on see 9 nii et mitte just väga vara või kuidas.
Elamist ja ponisid mulle samal õhtul küll ei näidatud, kuid täna, teisipäeval, nägin juba ponisid ka nii suuremaid kui väiksemaid. Üks must oli niiii nunnu, et võtaks või kohe ööseks kaissu siukse omale. Järgmisesse blogisse panen kindlasti mõne pildi ka.

Nüüd üks nädal aega tuleb oodata ja siis tuleb järgmine osa. Bis dann! ;)

Meeldib! 7