Loodan et saad aru kellele see jutt on . Sina tõid mu päevadesse päikese ja muutsid iga hetke eriliseks. Sinuga koos veedetud aeg oli parim. Ainult sina suutsid mind tundma panna millegi vajalikuna, millega heana, ainult sind suudan ma armastada. Ainult sina oled mu mõtetes iga sekund, minut, tund ja päev. Sa oled nagu harjumus millest ei taha loobuda. Nüüd saan sind vaid meenutada nagu mälestust mida tahaks tagasi. See kõik olleks nagu viga mida ei saa enam kunagu parandada. Oleks mul ajamasin. Ma keeraksin aega tagasi nii et kõik oleks veel nagu enne. Jah.. nagu enne... Kuid mis oli enne? Ma arvasin et tunnen sind, kuid eksisin. Ma arvasin et meie vahel on mingi eriline side mis kunagi ei katke. KÕik aga juhtuski just nii nagu ei oleks tohinud juhtuda. Ma ei tea keda või mida uskuda. Nii valus on uinuda ilma sinu häält kuulmata. Nii valus on ärgata teadmisega et pole enam meid, on vaid sina ja mina. Kõik mis meie vahel oli tundus nii õilis ja õige kuni hetkeni mil see meie vaheline side katkes. Ma tean et sina ei mõista, keegi ei mõista. Kuidas nad saaksidki. Keegi ei suuda mõista seda mida ma tunnen, keegi ei tea mis toimub mu südames. Sinna ei näe keegi. Kuid tea et seal seal on nüüd tühimik mi

Meeldib!