Mehed ei nuta kõlab ju tuimalt. Miks on siis selline arusaam kujunenud nagu poleks mehed inimesed?
Parandaks, et nutta ja naerda tuleb õiges kohas.
Rääkimine on hõbe, vaikimine kuld....seda siis kui lollusi rääkida. Sõnad pole eraldi midagi, vaid koos tekib mõte, mida nad kannavad ja väljendavad meie soove. Vaikimine pole nõusolek vaid tähelepandamatus.
2 kõva kivi jahu ei jahvata ja kuidas seda jahu siis teisiti oleks võimalik jahvatada? Lind on õnnelik ikka lindude hulgas, mitte kassi kõhus ja kivid on rahul kivide hulgas. Vesi kustutab ju tule aga äike ainult soodustab.
Me ei mõista kedagi hukka kui ta on teistsugune vaid oleme tänulikud selle eest, millega ta meid täiendab, mitte kahjustab.See on vajalik selleks, et koos igav ei hakkaks.
Elu on mitmetahuline ja nii nagu polnud võlusõna kommunism, nii pole seda ka demokraatia.
Kõik, mis pole keelatud on lubatud ei tähenda seda, et kõik mida me lubame ei ole keelatud.
Sellepärast tasub enne lubaduste andmist mõelda, see puudutab näiteks homode soo jätkamise arutelu. Kui keegi selle ära tõestaks, siis saaks alles demokraatiast rääkima hakata, seni on see üks soig normaalsetele inimestele.
Kooselu pole selleks, et üksindusest pääseda vaid selleks, et oma elu kellegagi jagada ja püsib kuni on mida jagada, kuni tunned tänu ja lugupidamist kaaslase vastu.Igasugune kadedus ja nõudmine hävitab kõik. Abielu paber ei tugevda seda suhet vaid loob kindluse lastele.Vabadust pole võimalik tunnetada paratamatust mõistmata.Kui samasoolised ei saa järglasi, milleks neid on vaja orjastada, et hiljem varasid jagada kui nad ei päranda isegi kassile oma nime.See pole ju normaalne.
Argument, mida ütles Abraham ei ole veenev meile, sest Muhhamed vastab hoopis teisega ja keegi teine ei saa ju meie eest mõtlema hakata.
Ei saa öelda, et anna andeks, saab öelda, et palu andeks! Jumalal pole vahet mida tehakse, sest kõigile andestatakse, aga inimene näitab oma soovi tegudega.Selleks, et oma vigu tunnistada peab olema väga tugev, andestada on palju lihtsam kui vabandada ja selle asemel hoopis õigustatakse ennast ja sunnitakse seda ka teisi tegema.
Patt pole see, et me vigu teeme, vaid see kui me vigadest ei õpi. Samas olukorras me enam ei eksi, aga arenemine ongi kohanemine uuega ja siin on vead paratamatud.Vead hakkavad kinnitama seaduspära ja seda meil ongi vaja teada:( Võitlus paratamatusega on eriti mõttetu.

Meeldib! 14