Sugukond:kumerkilpkonlased
See sugukond hõlmab peaaegu kõiki taimetoidulisi kilbiga roomajaid,kes on kohanenud eluks kuivas elu-
paigas.U. 40 liiki kumerkilpkonlasi on levinud enamikus maailma soojades piirkondades,v.a.Austraalia regioon.Euroopas on ainult 3 liiki kumerkilpkonlasi ja nad asutavad mandri lõunapiirlondi.Euroopa kumerkilpkonlased elutsevad väga mitmesugustes elupaikades kuivadest rohumaadest peaaegu viljatute
mäenõlvadeni.Nende tegutsemiset annab märku pidev tugev sahin,kui nad läbi alusmetsatrügivad (see
on täiesti erinev sisalike tekitatud katkendlikust krabinast ja madude katkendlikust liikumiskahinst).Ehkki
enamasti taimetoidulised,kuulub kumerkilpkonlaste toidu hulka ka selgrootuid,korjuseid ja väljaheiteid.
Euroopa kumerkipkonlaste täiskasvanud isaste saba on märgatavalt pikem kui emastel ja kõhulip on emaste kilbist nõgusam.Sigiisperoodil jälitab isane emast,puksib jatoksib tema kilprüüd ning hammustab
jäsemeid.Paaritumine sõltub õnnelikust juhusest,sest isane kukub sageli oma partneri seljakilbilt maha.
Paaritumise ajal toovad isased esile korrapäraseid kõrgetoonilisi kähinaid ja karjeid,mis mõnikord sarnanevad kutsika vingumise või kassi näugumisega.Emased munevad kohevasse pinnasesse ovaalse
kujuga valged kõvakoorelised munad.Kurna suurus sõltub emaslooma suurusest,kuid kõige rohkem või
seal olla 12 muna.Koorumise aeg sõltub kliimast,harilikult kulub inkubatsiooniks 3 kuud.Noored kumer-
kilpkonlsed on täikasvanutega sarnased,kuid nende seljakilp on ümmargusem ning muster kontrastsem.
Vahemere piirkonna populatsioonid on tõeliselt saanud kannadad sellepärast,et kilpkonni on püütud
lemmikloomadeks või toiduks.Kumerkilpkonlasi on hukkunud teedel autorataste all ning rohtla- ja metsa-
tulekahjudes (eriti hilissuvel).Kumerklpkonlasi on üsna hõlpus määrata.Mõnikord on tekkunud segadus
sellepärast,et loomi on tahtlikult või kogemata levilast veokitega välja viidud,teinekord aga mõni
kaugelt maalt pärit lemmikloom vabadusse pääsenud.

Meeldib! 2