Kasutaja aleks30 päevik

aleks30
61, Põlva, Eesti

vähem kui päev tagasi

Tartu koonduslaager asus siis Kastani tänavas.Kastani tänava ja Tartu-Valga vahelisel maa-alal losutasid vanad kasarmud.Need kasarmud olid esimese imperialistliku maailasõja ajal haavatute paigutamise ja desinfitseerimise kohaks.Saksa okupantide poolt olid aga nüüd muudetud nõukogude inimeste vanglaks.Mäletasin neid kasamuid varasemaist aastaist.Kuid nüüd oli kasarmute üldilme õige palju muutunud.Piirkond,kus asetsesid vanad puubarakid,oli ümbritsetusd traattaraga.Siin ja seal traataia piirkonnas asetsesid vaatetornid.Üks sellistest vaatetornidest asetses kohe sissepääsuvarava kõrval.Seal oli valvur.Vaatetornis oli kuulipiduja,mille toru ots vahtis barakkide suunas.Meie saabumist laagrisse oodati,sest väravst sisse minnes oli näha liikvel rohkearvuliseselt valvemeeskonna liikmeid.Kümmekond raudus käsi meest eraldati teistest ja viida ära.Hiljem selgus,et nood viidi surmabarakki ,,Nüüd oleme siis jõudnunud ,,kindlasse'''paika'',tähendas üks kaaslastest irooniliselt.Esimesena torkas silma toorus ja ülbus,millega meid kohtlema hakati.Karjudes anti käsklused- rivi korras liikuda bararkkide ees olevale väljakule.Noored poisinolgid varasematest aegadest tuntud Tartu tänavapoisid,need olid valvemeeskonna tuusadeks.Üks vastikumaid tüüpe võttis vaevaks meid tutvustada koonuslaagi ,, korraga''.,,Siin on kõva kord'',seletas ta.,,Laagrist põgeneda ei tohi.kes aga põgeneb,selle perekond võetakse kinni ja hävitatakse.See oli sissejuhatuses.Sellele järgnes käsklus kõigi väärtasjade,raha,paberosside,püksirihmade jne äraandmiseks.Siis algas läbiotsimine.Meilt korjati kõik - isegi puust suitsipitsi pärast jõllitas läbiotsija sulle näkku,kui ta selle veel taskunurgast oli leidnud.Asjad seoti kimpu,mingisugune paberiiba,millele kritseldati ,,endise omaniku''nimi,pandi juurde..Ei antud kviitungit ega midagi.Kui mõned meist hakkasid kviitungit nõudma,muutusi valvurid õige kurjaks.Sõimati ja ähvardati,kuidas vangid seda üldse julgevad.,kõik on siin ausad inimesed,kviitung antakse pärast.Mitu kuud hiljem kui kord kviitungite kättesaamiseni jõuti,selgus,et see suure suuga deklameeritud ,,ausus''oli vaid sõnakõlks.Nüüd kui olime isiklikust varast lagedaks tehtud,viidi meid barakki.Algas eluTartu koonduslaagris.Enne meid ulatus vangide arv juba üle 800.Aga ülikiiresti suurenes see arv .Peagi oli meid laagis üle…


      Eduard Kõrgvee:Tartu koonduslaager Mälestusi aastatest 1941-1944.See oli 1941.aasta septembris,kui algasid minu vintsutused.Kakskümmend päev vangistust SD keldris ja Tartu vangimajas,siis peeti mind juba küllalt ,,küpseks'',,uus Euroopa ehtajate poolt rajatud koonduslaagrisse saatmiseks.Koonduslaager,ehk nagu seda sakas okupandid ise lühendatult,KZ,so Konzentrartionlager,oli asutis,millest ei teaud midagi haad.Oli Õhupoolik,kui vangiajast väljus järjekone kolonn nõukogude inimestega.Neid oli ligi 20 meest ja naist.Sellest kolonnist,mis klapiti kokku vangimaja üksikuist konigidest.Kustnik Ott Kangilaski - ta oli haige,kuid tal siiski taluda tuil siiski neid vintsutusi taluda.Eriti on meelde jäänud väike poiss Gamsin.Ta oli näljast näljast niivõrd nõrkenud,et vaevalt suutis kõndida.Tesitegi enesetunne polnud kuigi hea,sest mitmenädalasest nälgimisest ja umbset õhust viibimisest olid inimesed jõuetuks jäänud.,,Nüüd oleme täitsa vangid-mustad ja habemed'',nii iseloomustas meie kolonni Ott Kangilaski.Ja see oligi tõisi,sest meie erakordne välimus paelus kõigi tänaval liikujate tähelepanu.Valve meie ümber oli tugev,sest meie kolonni eesotasas kõndis kümmekond vangi,kelle käed olid raudus.Ja viimane asjaolu ei kõnelnud midagi head -need olid surma kandidaadid,keda saksa soost SD ülemtimukas ja paar eesti soost käsilast olid surma mõistetud.Me kõndisime nagu matuserongis,sest kuigi osal polnud käed raudus,tundsid nemadki end kui surmamõistuina.


            TÄIESITI SALAJANE::Eestlsased on kommunismi verivaenlased,mida nad on näidanud.Käsin hävtuspataljonidel tegutseda julget,kaastuneta ja halastamtult kõigi klasside suhtes,olgu need eesti töölised,talupojad,töötav intelligents või kaupmeeskond.Need lurjused on ühed ennasttäis äraandjad,kellele meie võituse siht on sula õhk.Nottige neid ma karmi käega,olgu ees noor või vana! Juhtnöörrid:1.Üksikute inimeste Tapmist tagala piirkonnas tomimetada vaikset.Soovitav puu või tulle visata.2.Massiliseks hukkamiseks kastutagu kõrvalisi metsanuki.3.Isikuid hea varustusega mitte matta.Varustust on vaja.4.Hoonete põletamisel,mida tuleb teostada igapool,kasutada tuletunglaid,bensiinipudeleid, mis teile välja saadettakse.Antud juhtnööre täpselt täita! Eeltoodud hirmuäratav instruktsioon leiti 1941.aasta suvel Ida-Virumaalt,kus hävituspatajonide  verine märatsemine võttis vahest suuremad mõõtmed,kui mujal Eestis.Kuid ega punalindimehed mujalgi Virumaa,,kolleegidele'' palju alla jäänud --samal suvel rööviti ja põletati talusid ning mõrvati halastamutl uuele võimule vastuhakkajaid ning süütuid inimesigi üle Eesti.Ent millega vastasid kirjeldamatule terrorile olude muutudes isamaaliselt meelestatud rahvuskaalased?Vaevalt jõudsid viimased punasoldatid silmapiirilt kaduda ja sakslased võimu üle võtta,kui kätte jõudis lättemaksu magus tund.Teedele-tänavarele ilmusid valgete käesidemetega omakaitsemehed,kes koos uute okupatidega asusid tihiti korda saatma pea samasuguseid matsikusi.Nüüd jälitati,vangistati ja mõrvati juba endisi punavõimu poolehoidjaid.Eks ole selle ilmekaks tõendiks päevakäsk,mis leiti vahetult peale saksalate lahkumist 1944.aastal Kehra mahajäetud Omakaitse staabist.Täiesti salajane! Kõik kommunistid ja hävituspatalonide mehed hukata.Komsomolid,kes teadlikult astusid hukata.Vähem teadlikud saata vangilaaritasse.Verine vennatapp käis täie hooga.Jätkudes veel suurema intensiivusega,kui Eestimaa sakslaste lahkumise järel teistkordselt punavõimu alla.Üle maa oli laotunud Tappev Hämarus.Metsavennad,repressioonid,küüditamine...


21.05.2019

II suurküüditamine Estis:25.märsil 1949.a toimus II suurküditamine Eestist.Nimekirjadesse oli kantud 31632 inimest.Väljasaatmisele kuulusid eelkõige kolm kategooriat:kulakud,bandiidid ja natsionalitid ning nende perekonna perekonnad.Küüditamine ehk opertasioon ,,Priboi''(murdlaine)algas 25.mätsi 1949 kell 4.00 varahomikul.Inimesed aeti oma kodudest välja,kaasa lubati võtta minimaallsellt asju,riideid ja toitu.Nad paigutati veokitele,enamik veoautodele.Osa hobuveokitele ning veeti valve all kogumispunkitdesse.Need olid Rakvere,Jõhvi,Paldiski,Haapsalu,Risti,Tapa,KehraTallinn,Ülemiste,Keila,Jõgeva,Veriora,Tartu,Elva,Keeni,Puka,Võru,Mõisaküla,Kilingi.-Nõmme.Seal pandi inimesed loomavagunitesse.Üldse oli  18 kogumumispuntis 19 ešeloni 1169 loomavaguniga .ja sõit läks Siberi poole.Kokku küüditati 7553 peret- 20702 inimest,neist mehi 4711,naisi 10274 ja lapsi 5717.Siberi teekonnal ( 25.03.-15.05.49) suri 42 inimest,haigena võeti rongilt maha 63,põgenes või jai teadmata kadunuks 18 inimest.Inimesed viidi laiali Omski,Tomski,Novosibirsi,Kemerovo ja Irukutski oblastitesse.Mõned pered mitmekordse übemberasutamise korras sattusid Komi ANSVsse ,Kirovi ja Karaganda oblastisse, ning Põhja-Kasahstani.8aata jooksul suri Sibeis 2477 inimest,juurde sündis unmbes 500 last.Peala amnestiat pöördus Eestisse tagasi 16870 inimest.Osa jäi elama teistesse liiduvabariikidesse..1949.a küüditamine oli murranguline sündmus nõukogude korra kinnistumissel Eesti maapiirkondaes.Talumajapijapidamine oli lõplikult hävitatud,tegusamad inimesed välja saadetud.Nüüd hakkas maa tekkima kolhoose ja sohvoose lausa kümnete kaupa,esialgu väikeste külade ulatuses.Hiljem need liideti ja tekkisid juba suuremad.Nimesid pandi neile küll leninlikke ja stalinlikke ,kommunistlikke ja sotsialistlikke.Aga algul olid nad kõik viletsad ja kiratsesid palju aastaid.Inimesed harjusid tasapsi  ja tuima ükskõiksusega saatsid oma päevi hommikust õhtusse..Kuid eks elu elada edasi tasapisi tuli ka selle korraga koheneda.Nüüd jätkus juba enne sõda alanud võõraste rahvaste sisseränne Eestisse.Kuna arreteerimiste ja küüditamise tõttu oli Eestis elanikkond tublisti vähenenud,oli vaja värsket tööjõudu.Ja kust siis mujalt,kui NSV Liidust, ''sõbralikest vennasvabariikidest''! Pealegi rajati siis aina uusi üleliidulisi tehaseid ja vabrikuid,koos sellega rändas Eestisse tuhandete kaupa võõraid ja üsna kultuurituid inimesi.See protsess…


20.05.2019

1940.a suvel,ähvardadses relvastud kalletungiga,liideteti Eesti,Läti ja Leedu NSVLiga.Samuti anastati Rumeenialt Põhja-Bkoviina.Sama ajal vallutas Saksmaa Euroopas teisi riike:langesid:Tšehhoslovakkia,Ungari,Rumeenia,Bulgaaria,Prantusmaa jt.1941.aastaks seisid vatamisi kaks hambuni relastatud jatigeduset pakatavat riiiki-NSVL ja Saksamaa.Ning 22..juunil alustas Sakasmaa sõjategevust NSVLi vastu.Et sõja puhkemine oli paratamatu ja aeg  enamvähem teada,võttis NSVL kastusele nn kohaliku vastupanu ennetamise programmi.


19.05.2019

... Pealegi kehtestati neile peale ülfamnestiat ellamiskeeld oma sünnikohas Ingerimaal,Leningradi oblastis,Baltimaades.Väga vähe oli neid,kes Siberis ellu jäi.Mõni üksik pääses tagasi ka Eestisse.1980-ndatel töötasid Läänemaal kaks ingerlast,kes olid olnud asumisel Jakuutias ja ellu jäännud.Vanem neist,R.Suni mäletas,kuidas 1930-ndatel tehti Ingerimaal sundkollektviseerimist.Traktorga veeti kõi elumajad kokku üheks suureks vene külaks ja oligi kolhoos valmis.Muud hooned kõik lammutati,inimestele öeldi,et neid teil pole vaja.Kõik vajaliku saate kolhoosist.Paraku oli see jultunud vale.Lugedes neid ridu,tekib kõigil küsimus-miks? Kes oli selle julmuse korraldaja? Et neid sündmusi veidigi lahti mõtestada,peab lühidalt vaatama minevikku.1930-ndate lõpus oli Euroopas välja kujunenud kaks suurriiki,kel oli piiramatu võmujanu.Need olid fasitlik Saksamaa eesotsas A.Hitleriga ja NSV Liit eesotsas J.Staliniga.Tegelikult NSV Liit oli ainult silt,mille taga olid vaid Venemaa huvid ja ambitsioonid.Et mõlemad riigid ihaldasid vallitada uusi maid ja rahvaid,oli sõjaline konflikt paratamatu.Alguses tegutseti veel diplomaatiliselt.Nii sõlmiti 23.08 1939.a Saksamaa ja NSVL vahel nn MRP Molotov-Ribbentropi pakt mittekalletungi kohta) rahu leping,mille salaprotokollidrga jaotati Ida-Euroopa ja Baltiere alad kahe riigi vahel mõjusfäärideks.Ju juba 1.sept.1939 alustas Saksamaa sõjategevust Poola vastu.Sellega algas II maailmasõda.Poola alistus kuu aja pärast ja riigi territoorium jaotati Saksamaa ja NSVL vahel.NSVL-ile hakkas  kuuluma Ida-Poola ja Kääne-Ukrina.See sündmus andis ka NSVL-ile vabad käed.Samal aastal vallutati Rumeenialt Bessarabia alad.Ka sunniti Balti riikudele relvaähvardusel peale baaside leping.Leedu,Läti,Eest nõustusid,Soome keeldus.


18.05.2019

                    I suurküüditamine Eestist:

14.juunil 1941.a. toimus I suuküüditamine Eestist.Sibeisse viidi 10 20 tinimest ,peamiseselt Kirovi ja Novosibirski oblastisse.Tookodne üritus oli küüditamise ja arreteeimise segavorm- täiskasvnud mehed  u 4000) lahutati peredest ja viidu GULAGi -vangilaarisse,kus suurem osa neist 95%) juba esimsel aastal maha lasti või nälga suri.Ka Siberisse jõudnud meesteta peredes oli sõja aja ränkades tingimusetes suremus suur.  10000-st küüditatust suri Siberis  kokku umbes 59 % inimestest.Juuni küüditamise jätkuks oii inimeste väljavedu laevadega 1.-3.juulil 1941..a Eesti saartelt Paldiski kaudu Tallinna ja sealt edasi Venemaale.Seda inimeste arvu ei ole siiamaani suudtud täpsustada,arvatakse,et 450--500 inimest.15.aug.1945 a küüditati Eestisse elama jäänud sakalased ja nende perekonnaliikmed kokku 342 inimest.1.apr.1951 toimus viimane suuremahulidem organiseeritud küüditamime Eestid,kui viidi ära Siberisse 259 Jehoovatunnistajat ja nelipühilast.Peale sõda osa 1941.a sai võimaluse Eestisse tagasi tulla,kui mitte kaukaks.Paljud neist küüditati 1949.a tesitkordselt.Ajavahemikus 1944--- 1949 küüditati Eestist Venemaale siia Soome Talvesõja ajal põgenenud inngerlast.Nende arvu ei ole teada,sest neid viidi ära pidevalt väiksemate grupppidena,tavaliselt vangitappide koosseisus.Nende saatus oli väga kurb.Neid viidi kõige külmemasse piirkoda Siberisse - Jakuutiasse,Irkutski oblati põhjaossa,Põhja-Uuralitesse.


Tartu koonduslaager:Mälestusi aastatest 1941--1944.Eduard Kõgvee.See oli 1941.aasta septenbris,kui algasid minu vintutused.20 päeva vangisust SD keldris ja Tartu vangimajas,siis peeti mind juba küllalt ,,küpeseks'',uue Euroopa''ehitajate poolt rajatud koonduslaagrisse saatmiseks.Koonduslaager,ehk nagu seda saksa okupandid ise lühendatult nimtasid,KZ ,oli asutis,millest ei teatud midagi head.Oli õhtupoolik,kui vangimajast väljus jäjekordselt kolonn nõukogude inimestega.Neid oli ligi 20 meest ja naist.Sellest vangide kolonnist,mis klapiti kokku vangimaja üksikutest kongidest,on jäänud meelde ainult mõned.Kunstnik Otti kaplinki --oli haige,kui tal tuli siiski taluda neid vintsutusi.Eriti meelde on jäänud väike poiss Gamsin.Ta oli näljast nivõrd nõrkenud,et vaevalt suutis kõndida.Teistegi enestunne polnud kuigi hea,sest mitmenädalasest nälgimisest ja umbses õhus viibimisest  olid inimesed jäänudjõuetuks.,Nüüd olime täitsa vangid -- mustad ja habemed suured'',nii iseloomustas meie kolonni Otto Kangilaski.Ja see oligi tõsi,sest meie erakordne välimus paelus kõigi tänaval liikujate tähelepanu.Valve meie ümber oli tugev,sest meie kolonni eesotsas kõndis kümmekond vangi,kelle käed olid raudus.Ja viimane asjaolu ei kõnelnud midagi head -- need olid surma kandidaadid.keda saksa soost SD ülemtimukas ja paar palgalist eesti soost  käsilast olid surma mõistetud.Me kõndisime nagu matusrongis,sest kuigi osalpolnud käed raudus,tundsid nemadki end surmamõistetuina.Tartu koonduslaager asus siis Kastani tänavas.Kastani tänava ja Tartu-Vaga raudtee vahelisel maa-alal losutasid vanad kasarmud.Need kasarmud olid esimese impeialistliku maaiimsõja ajal haavatute paigutamise ja desinfitseerimise kohaks.Saksa okupantide poolt olid aga nüüd need muudetud nõukogude inimeste vanglaks.Mäletasin neid kasarmuid varasemaist aastataist.Kuid nüüd oli kasarmute üldilme õige palju muutunud.Piikond,kus asetsid vanad puubarakid,olid ümbrttsetud traattaraga.Siin ja seal traataia piikonnas asetsesid vaatetornid.Üks sellistest vaatetorinidest asetses kohe sissepääsuvärava kõrval.Seal oli valvur.Vaatetornis oli kuulipilduja,mille toru ots vahtis barakkide suunas..Meie saabumist laagrisse oodati,sest väravast sisse minnes…


14.05.2019

          Küüditamiste ajalugu:Küüditamine ehk deporteerimine ehk ebaseaduslik  väljasaatmine on suure inimhulga vägivaldne ümerasustamine  põlisest elukohst kaugele.Eesmäk on alistatud rahvaste või diskrimineerivate rühmituste vastupanu murdmine,rahvaste küüditamise puhul ka nende assimileerimine si rahvate segunemine teiste rahvastega.See õnnestub hõlpsamini,kui assimleeritavad on oma kultuuri - ja looduskeskonnannast kaugel,võõra rahva hulgas.Kõige rohkem küüditamisi on olnud Venemaal,alated Ivan IV valtsemisajast.Lähiminevikus rakendas küüditamisi väga laiaulatulikult stalinstlik reziim.Aaloolase R.Medvedjevi hnnangul küüditati ainuüksi 1930-32 Siberisse ja NSVL Euroopa-osa põhjablastitesse lgi 10 miljonit inimest,peamiselt kulaks või kulaku käsilaseks kuulutatut.Süüdistatuna koostöös saksa fashisitga küüditati 1941-1944 Volga  sakaslsed,Mesheti türklalsed,ingusid,kalmõkid,krimmitatalased ja tseseenid.


MOBILTSATSIOON JA VÄRBAMINE:Eestlaste sunniviisiline mobiliseerimine või värbamine Euroopat ümber jagavate sakslaste ja venelaste omavahelisse jõukatsumisse Teise maailmasõja laienedes toimus 1941.- 1944.aastal mitmes etapis ning erinevate stsenaarimumite järgi.Eesti meeste mobiliseerimine sõjatandrile toimus perioodide kaupa,nagu seda kvalifitseeris kindralmajor Johannes Soodla oma kirjas 23.juunist 1945.Fllsnburgis resideerivale Briti vägede komandile.Kiri oli edasiandmiseks feldmassal Bernard Law Montgomerryle.Selle kirja koopia lähetati ka Londonis resideerivale Eesti Vabariigi saadikule August Tormale 1895--1971.Üks koopia leidus Julius Made arhiivis.Täiendades Soodla kirjas leiduvat periodeerimist muude asjakohaste õsiasjade seisukohavõttutega ning  Julius Made isiklike läbielamistega.


← eelmine 1 2 3 4 5 ... 148 järgmine
Päevikud
Päevikute uuendamine toimub iga 5 minuti tagant.