röövinud nii madalat päritolu naine,kuid Itaalia lihtrahva seas oli Rosa populaarne,Teda kutsuti La Bela

Rosinaks või Bella Rosinaks.Ta ei läinud uhkeks,riietus igal reedel musta ja lipsas välja,et võtta osa heategevusst ja jagada almust ning oli pere ja sõprade vastu alati lahke.Vittorio abikaasa teadis pritnsi

armukestest,kuid ei näinud Rosas ohtu oma positsioonile,mida oleks võinud tekitada mõni aadlisoost

daam.Rosa ei suhelnud õukonnaga kuigi tihiti ning tema armastus saravate ehete ja kirevate riiete vastu rõhutas vaid tema madalat sünnipära.1855.aastal suri kuninganna oma kaheksanda lapse sünnitamise ning korraga oli Vittorio kõrval troonil tühi koht.1852.aastal määras Vittorio peaministri

ametisse Cavouri krahvi Csmllio Benso,mis osutus nutikaks käiguks,Cavourist kujunes Itaalia ühendamise peaidoloog ja Vittoriost sai tõusva rahvusliku liikumise Risorgimento sümboolne juht.Oli

aga üks küsimus,milles nende kahe arvamus lahku läks.Rosa.Cavous uskus,et mees,es kavatseb juhtida

ühinenud Itaaliat,ei tohi endale sellist nõrkust lubada.Pärast kuninganna Adelheide'i surma hakkasid välisriikide valitsejad Vittoriole uusi abikaasa kandidaate välja pakkuma:kuninganna Victoria soovitas

Cambridge'i printsessi Marie Adelaide'i,Napoleon III soovitas üht Saksa printsessi ja Cavour ise soosis

Venemaa suurvüsrtinnat.Kõigist neist tõusnuks polliitiliselt olulist kasu,kuid Vittorio oli kaljukndel,et tema uuseti ei abiellu.Cavour käskis Roast jälitada,et näha kas ta murrab kunimgae truudust -mida naine loomulikult ei teinud -,ja hakkas toetama Vittorio teist armukest Laura Boni.Too oli parema kasvatusega,kuid ei suutnud lemmikut kõrvale tõrjuda,nagu Cavour oli lootnud.Rosa talus rünnakuid

meelekindalt,sest ta saanud oma madalat päritolu eitada,kuid Vitorio vihastas sageli tema eest.Kui

Cavour oli kuningale Rosa teemal järjekordse manituskõne oli pidanud,sa ta ühe päeval kirja,milles

tal paluti õhtul paleesse ilmuda,kui ta kohale jõudis,leidis ta Rosa kuninga põlvel istumas ja Vittorio

ütles karmilt:,,Olete sundinud mind teile selgeks tegema,et Rosina ja mina armastame teineteist

igavesti.''Kuningas selgitas oma olukorda kirjas Montforti krahvile Jerome Bonabarte'ile:,,Mind

seob selle naisega lubadus.Ma ei abiellu ühegi teise naisega ja ma abiellun remaga esimesel

võimalusel,kuid ma ütle millal.''Rosa unistas kahtlemata kuningannaks saamisest,pääseda varjatud

solvangutest ja kõrgklassi põlgusest,kuid ei näägutanud kallimaga.Vittorio hoolitses tema ja laste eest,ning sellest piisas.Aprillis 1859 nimetas Vittorio Rosa Mirafiori ja Fontanafredda krahvinnaks

ning palus tal hiljem samal aastal endale järgneda,kui ta ratsutas lahingusse austerlaste vastu.Naine

oli tema kõrval,kuipaavsti armee Vatikani tagasi tõrjuti ja väga häiritud,kui paavst Vittorio selle pärast kogudusest välja heitis.Paar jõudis Napolisse,kui Giuseppe Garibaldi edukas pealetung sealse

kuningriiigi kukutas ja 17.märtsil 1861.aastal,kui Vittoriost sai ühendatud Itaalia kuningas ning pea-

linnaks kuulutai Torino,oli Rosa taas kuninga kõrval.Nad olin nii lähedased,kui üks abielupaar üldse

võiks olla ning elasid õnnelkult koos Torinos,eema Firenze õukonnainiriigidest.Aeg-ajalt pidas Vittorio

ka teisi armukesi ning sai nendega isegi lapsi,kuid Rosa oli alati kindel soosik.1866.aastal võitles nende poeg Itaalia kolmandas iseseivussõjas ja sai vapruse eest lahiguväljal aumärgi,samas kui tütrele korraldas Vittorio auväärse abielu oma adjutandi markii Giacomo Filippo Spinolaga.Kuigi Rosa

ja Vittorio olid väga õnnelikud,pidi naine endiselt taluma seda,et teda kutsuti kuninga hooraks,peamiselt selja taga,kuid vahel ka otse näkku.

MORGANAATILINE ABIELU:1869.aastal jäi kuningas nii raskest haigeks,et ta ei pruugi seda üle

eladaTalle anti armulauda,kuid Pisa peapiiskopi saadetud preester rääkis talle,et pattude andeks-

saamiseks peab ta abielluma Rosaga,kellega ta oli patuelu elanud.18.oktoobril laulatas preester suri-

voodi ääres ja peagi pärast seda hakkas Vittorio tervenema..Ta tegi Rosale selgeks,kuigi too on

kuninga abikaasa,on see morganaatiline abielu ning Rosa ei ole Itaalia kuninganna.Itaalia rahvas poleks kunagi leppinud kuningliku vere talupojavere segamisega.Naine oli aga lihtsalt õnnelik,et

temast oli lõpuks aus naine tehtud.1770.aastal,kui kindral Gariballdi oli Rooma paavsti võima alt

vabastanud,kinkis Vitorio Rosale suure villa Nomental,millest sai Vittorio pelgupaik riigi ühendamise

raskel ajajärgul.Ikkagi ei olnud nad ilmalikul tsremoonial abiellunud.Selle lahtise otsa sidus Vittorio

Emanuele viimaka 7.novembril 1877.Aga 5.jaanuaril 1878 sai ta teate,et Rosa on nende maahäärbers haigestunud ja soovis tema juurde minna,kuid ei tundnud ka iseennast kõige paremini.

Rosa ei suutnud tema juurde tulla,kuid nende kaks last olid Vittorio juures,kui mees 9.jaanuaril elavate seast lahkus.Tuli ilmsiks,et tal oli olnud paavstiga salajane kirjavahetus,eesmärgiga saada

ennistatud roomaktoliku kiriku liikmeks,kuid üksikasju polnud kokku lepitud,mis Rosat väga häiris.Ta

elas Villa Nomentana eraldatuses veel pea kahekse aastat,igatsedes taga oma armastud kuningat.

Nende suhte alguses võis Vittorio olla pimestatud naise välisest ilust,kui kolmkümmend aastat kestnud suhte aluseks pidi olema Rosa kaunis hing.Ta oli alati aus ja otsekohene ning mees hoidis

teda ja nende lapsi väga,olgugi,et Rosa polnud mehe ainus armuke.Lähedane suhe madalst seisuset

lihtsa inimesega hoidis Vittoriot kursis alamate eluga ning võis teha temast parema kuninga.

PANTEON:Kahe Itaalia kuninga Vittorio Emanuela II ja ja tema poja Umberto I hauakambrid asuvad Rooma suurejoonelised,2.sajandil ehutatud Panteonis.Umberto kuningannast abikaasa saab

tema kõrval puhata,kuid Vittorio esimene pere ei lubanud Rosat sinna matta.Lapsed lasid ehitada

Rosale Torino lähhstele mauelumi,mis on Panteoni sarnane,kuid väiksem.Panteon on hiiglasuure

ümmarguse kupliga hoone,kuhu valgus tuleb kupli laeavast,mida nimetatakse oculus'eks ehk ümar-

aknaks.Panteoni lasi ehitada Rooma keiser Hadrianus,nimetus pärineb kreeka keelest ja tähendab

,,kõigi jumalte tempel''.