Mulle meeldivad üllatused. Näiteks kui ma hommikul mõtlen, et niiväga tahaks kohvi, aga ise ei viitsi, siis korraga on sõber kohvitassiga ukse taga. Päris tassiga peale selle. Või siis töö juures. Termosega. Mulle meeldib, kui mu hea sõber tuleb ukse taha. Keset õhtut (no isegi nagu natsa juba ööd) ja ütleb, tule... Ma isegi ei küsi, kuhu. Ma istun autosse ja me lähme. Mina oma ööriietes ja paljajalu. Haarates ehk plätad kaasa. Et minna... ja istuda veekogu ääres. Lihtsalt. Et unustada kõik, mis on halb. Mis on ka hästi. Et lihtsalt olla. Hetkes. Mulle meeldib istuda autosse, juuksed turris, hommikumantel seljas ja minna poodi piima tooma. Või õhtul sõita sihtult ringi, muusika üürgamas, ise kaasa laulmas (no jorramas vähemalt). Juuksed ikka turris peas. Mulle meeldib istuda kiigul ja lihtsalt... kiikuda. Eksole. Ma võiks tunde veeta selili murul ja vaadata, kuidas pilved minust mööduvad. Mõeldes selle juures, kuhu nad küll teel on ja kas me veel kunagi kohtume. Ma võin vabalt hommikul töölt tulles võtta käärid juuksed sobivaks lõigata, sest mulle lihtsalt ei meeldi, kuidas nad hoiavad. Või suvel ja sügisel ning miks ka mitte kevadel paljajalu mööda muda ringi joosta, sest kingad ei taha minu jalas püsida. Ma võin etendusel nii naerda, et saal rõkkab mu naerust või siis lahinal nutta, sest see, mis toimub on puhas traagika... Mulle meeldib nautida elu. Seda lihtsat ja head elu, mille me unustame hetkel, mil me saame täiskasvanuks. Mil me arvame, et täiskasvanud ju nii ei tohi... Ei tohi mida? Naerda? Joosta? Nautida? Puhata? Mulle meeldib hea seltskond ja head inimesed. Ja mis kõige tähtsam... Mulle meeldivad inimesed minu ümber, kes ei pane seda üldse pahaks, mis ma teen. Sest... nad on minu inimesed.

Meeldib! 5